/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Kui keskne mõte kohe välja öelda, võttis ÜRO julgeolekunõukogu 15. juunil vastu kaua küpsetatud resolutsiooni, mis tõotas sanktsioone Iraani vastu, kuna too kangekaelselt ei soovi oma tuumaenergiat arendada kuue suurriigi - USA, Venemaa, Prantsusmaa, Inglismaa, Hiina ja Saksamaa soovide kohaselt ega teadmisel. Sanktsioonide vedaja on USA, keda kihutab tagant Iisrael, mis ei taha Lähis-Idas näha kedagi, kes vähegi taltsutaks tema laiutamist okupeeritud aladel.
Päev pärast ÜRO otsust teatas USA lisasanktsioonide rakendamisest Iraani vastu, veel päev hiljem tegi sama Euroopa Liidu tippkohtumine. Sellest sai Moskvale ja Pekingile ametlik ettekääne alustada paari päeva pärast taganemist julgeolekunõukogu resolutsioonist. Mis nurga alt ka ei vaataks, juhtunu on kentsakas. Kui pidada ÜROd nii suurte kui väikeste riikide julgeoleku huvides tegutsevaks organisatsiooniks, siis kuidas ikkagi saab olla nii, et mõni muu riik ja organisatsioon panevad juba järgmistel päevadel kahtluse alla julgeolekunõukogus otsustatu?
Kõigega ette nõustumise tulemus on see, et kõik muud viimaste nädalate suurotsused tehti meieta ja kuigi üle hulga aja käis Eestis taas mõni kõrge Venemaa riigitegelane, tuli meil pealt vaadata seda, kuidas Kreml järjekordselt tuuseldas ühte oma naaberriikidest. Sedapuhku Valgevenet ja kõik leppisid toimuvaga. Mõistagi on Aljaksander Lukašenka teist masti tegelane, kui seda olid Viktor Juštšenko ja Julia Tõmošenko. Ometi polnud raske märgata, et Kremli-Minski konflikt hargnes analoogselt kaks korda läbimängitud Kremli-Kiievi (ja Euroopa Liidu) gaasikonfliktiga. Esmalt Moskva-poolne suurejooneline gaasikraanide kinnikeeramine ehk nõrgemate naabrite avalik karistamine kogu maailma ees, siis Kiievi-Minski kraanikeeramine ELi suunaga torudel.
Seejärel võtab ausa hinna maksmisest vahutav Moskva ikkagi omaks, et tõsi küll, temalgi teatud võlg Kiievi-Minski ees, nii et maksab nii üks kui teine ning nädala-poolteisega saab etendus läbi. Lukašenka sai oma puuduvad 200 miljonit dollarit Aserbaidžaanilt - tähelepanuväärne liigutus ühelt Venemaa väikenaabrilt teise väikenaabri toetuseks.
Paratamatult jääb mulje, et Moskva välispoliitika koosnebki näidisõppetundide andmisest naabritele ja et aega selle tegemiseks valitakse. Igal juhul langes Moskva-Minski tüli ajale, kui Venemaa president Dmitri Medvedev tegi visiidi USAsse ja osales G8 ja G20 kohtumistel Kanadas. Sealgi oli vaatemängu kuhjaga. Hakatuseks astus Medvedev sisse kunagi Tsaari-Venemaa valdustesse kuulunud Rossi kindlusse, et saatjaskonda kuuluv oligarh Viktor Vekselberg saaks teha miljonidollarilise iga-aastase annetuse sealse muuseumi säilitamiseks, kuna California osariigil pole selleks raha! Järgmisena külastas Medvedev San Francisco reidil raketiristlejat Varjag. Musklite näitamine jätkus Ameerika idarannikul, kui Medvedev külmalt teatas, et Gruusiaga ei hakata suhtlema enne, kui ollakse Mihhail Saakašvilist lahti saadud. USA president Barack Obama reageeris sellele valmisolekuga teha Kremliga koos uus üleilmne raketitõrjesüsteem ja konstateeris, et "meil on mõningaid lahkarvamusi, näiteks Gruusia suhtes". Ja kõik!
Tõsi, G8 kohtumisel sündis Obama-Medvedevi-Sarkozy ühisdokument Mägi-Karabahhi kohta, kus ingliskeelses tekstis räägitakse okupatsioonist, venekeelses aga mitte. On muidki erinevusi.
Kremli propaganda eripära tasuks meeles pidada neil eestimaalastel, kes õhinal läksid kaasa iga Sergei Stepašini ja Vladimir Jakunini Tallinnas lausutud sõnaga. Konkreetne sõnum sisaldus vaid Stepašini lausungis, et järgmisel riigikogul tuleks piirilepingust preambul kõrvaldada. Venemaa välispoliitilist käekirja tundes võib kinnitada, et meile öeldi sellega pehmemas vormis veel kord sama, mida Medvedev Ameerikas toorelt grusiinide kohta: vahetage valitsus ehk Eesti-Vene suhetes ei muutu miski enne (näiteks piirijärjekorrad).
Venemaa lähinaabritest ühe suhtes said Medvedev ja Obama maha ühisavaldusega. See riik on Kõrgõzstan, kus Medvedev aprillis USAs ennustas kodusõda, mis juunis puhkeski ja lõpetati oma jõududega. Nüüd nõudsid kahe üliriigi juhid teistelt "kooskõlastatud tegevust" Kõrgõzstanis ja sõlmisid lisaleppe USA transiidi kohta Afganistanis (teadu läheb see üle Venemaa ja Kõrgõzstani). Kuna Kõrgõzstanis oli pühapäeval referendum, tuli Medvedevil seda kommenteerida.
Järsku sai kõigile selgeks, et väidetava demokraadi ja moderniseerija asemel on tegu klassikalise autokraadiga. Nimelt pani Medvedev kahtluse alla Kõrgõzstani otsuse kehtestada parlamentaarne demokraatia, sest see viivat kaoseni, toetades tugevat võimu. Kui juba suur naaber avalikult nii arvab, kas siis on õhus võimuvahetus Kõrgõzstanis?
Nüüd tagasi suurte juurde, kes 25.-27. juunil korraldasid algul G8 (USA, Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa, Itaalia, Kanada, Jaapan, Venemaa) ja seejärel G20 (Hiina, Brasiilia, Türgi ja ülejäänud suured, kaasa arvatud EL mõlemal puhul) kohtumise. Mõlemad on suurriikide vedamisel loodud institutsioonid, G20 loodi alles 2008. G8-l arutati eeskätt poliitikat, G20-l rahandust-majandust. Kuid põnevusega oodatud otsused - oma kasumimängudega üldise kriisi põhjustanud pankade kontrollimine ja maksustamine - jäid ebamääraseks või sootuks tegemata.
Nii või teisiti: Washingtonis, Huntsville'is ja Torontos pandi maailma lähiaastate otsustamisskeemid paika. Kreml võtab toimunut, eeskätt Obama toetust WTOsse saamiseks, oma suure võiduna. Tänu rahvusvaheliste organisatsioonide esindajate kohalekutsumisele on Eesti neis otsustamistes esindatud kui ELi, OECD ja eurotsooni liige.
Huvitav, kas mõni eestlane saab kunagi öelda, et oli suurte otsuste tegijate laua taga?