Pisut inimlikust hoolimisest

, lapsevanem
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koidula gümnaasium.
Koidula gümnaasium. Foto: Urmas Luik

Mõni aeg tagasi lõpetas minu noorim tütar kolmandat klassi. Ostsime hommikul õpetajale lilled ja sõidutasin tütrekese koolimaja ette. Nagu igal kevadel. Ühtäkki tajusin teravalt, et see ongi kõige viimane päev meie perele selles koolimajas.

Pärnu Koidula gümnaasiumist, kus viimased 15 aastat on õppinud mõni minu tütardest, saab sügisel riigigümnaasium. Tütreke lippaski koolimaja poole ja mina suundusin hommikusse trenni. Leppisime kokku, et tulen pärast treeningut talle järele. Taas koolimaja ette sõites tundsin uuesti seda imelikku piinavat ja närivat kurbust.

Istusin autos ja tajusin, et tahan nii väga minna koolimajja ja tütre klassiruumi. Kohe oli kohal minu perfektsionistist mina, kes viibutas näppu ja ütles, et higisena ja haisvate trenniriietega küll koolimajja ei lähe. See pole sünnis ja viisakas. Surusin ennast sügavamale autoistmesse ja olin kuulekas ning püüdlik.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles