Ajal, kui kõrvuti maksude tõstmisega on majanduslikult erakordselt nigelas seisus Pärnul plaanis müüa linnavara, on paljudele linlastele üllatus, et oli aegu, kui Pärnu oli Tallinnast rikkam. Tänu oma märkimisväärsetele maavaldustele.
Olaf Esna: Kunagi oli Pärnu jõukas linn
12. juuli 2010, 12:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tol ajal oli Pärnu oma maa müümisel äärmiselt kitsi, majaomanikele võimaldati krunte vaid põlisrendiks ja kui maja müüki läks, oli linnal alati eelisostuõigus. Mitmesuguseid suvitusasutusi andis linn rendile ja ilmselt tasus see end ära, sest vara müümisest polnud siis juttugi.
Rohkelt kinnisvara
Pärnu linna kinnisvara ühes kruntidega ehituste nimestik 31. märtsi 1940 seisuga sisaldab 79 nimetust. Loetlen siinkohal valikuliselt huvitavamat vara.
22 047 kroonile on hinnatud inseneriõu (ajaloolise sepikoja ja praeguse keskraamatukogu ala), 51 229 kroonile rahvamaja (hilisem IX kool, praeguse muuseumi kõrval Aia tänaval). III algkooli hooned olid hinnatud 42 906.70 kroonile (seal on mälestuskivi Akadeemia tänava ääres). Raekoda oli väärt 69 328 ja Kalevi 40 (Mirage) 68 209 krooni, kunagised Goescheli majad Rüütli 16 ja 18 aga 34 923 krooni.
Turutrahteri (hävinenud) hind oli 19 079 krooni, turupoed, jääkelder, väljakäik (Siinmaa tualett on säilinud) oli kokku hinnatud 41 880 kroonile. Kunagine hobupostijaam (Postipoiss) oli väärt 19 894 krooni, võimla, arhiiv ja tütarlaste gümnaasiumi hoone (Vanalinna põhikool) 208 012 krooni, haiglahooned (vana haigla) 155 630 krooni, rahvasaun (AS Pärnu Vesi) 47 292 krooni, poeglaste gümnaasiumi hoone (Kuninga tänava põhikool) 78 962.77 krooni.
Lembitu kasarmute (Tammsaare puiestee ääres) hind oli 86 517 krooni, Karja tänava kasarmud ja tulekahjukell (sel kohal on nüüd saun) 84 008 krooni. Supelasutus (vana mudaravila) maksis 202 457.02, rannasalong 40 510 ja suvekasiino (Ammende villa) 88 703 krooni. Tapamaja (asus Ülejõel, pole enam) väärtuseks oli hinnatud 62 492, lastekodu (Rääma mõis praeguse põhikooli kõrval) oli 55 597, VIII algkooli hooned (Rääma põhikool) 50 671, Papiniidu talu 43 525.07 ja kanalisatsioon 157 166.12 krooni väärt. Vaieldamatu pärl oli Rannahotell 277 000 krooniga.
Linna kinnisvara hulka kuulusid ajalehtede müügikohad (1775 krooni) ja 16 reklaamposti (663.50 krooni). Ehituste väärtus koos kruntidega oli 2 415 950 krooni ja 11 senti.
Krundid ja laadaplatsid linnas
Räämal ja Ülejõel oli linnal varuks ehitusplatse, esimesel neist 80 993.81 krooni ja teisel 224 462.19 krooni eest. Raekülas oli ehituseks kõlblikku maad 7686.34 krooni eest. Karjamaad Ülejõel 50 008.37 ja põllumaad Raekülas 99 056 krooni eest.
Vana-Pärnus oli ehitusplatse 34 337.14 krooni eest, laoplatse sadamas 122 515.98 krooni väärtuses, samuti karjamaid Vana-Pärnus, Raekülas, Riia maantee ääres kokku üle 179 000 krooni jagu.
Ehitusteta krundid ja laadaplatsid linna piires hinnati 1 023 322.12 kroonile.
Linna mõisad ja metsad
Pärnu linn oli enne punast juunipööret silmapaistva varaga mõisaomanik. Pärnule kuulusid Sauga vallas Jänesselja ja Pärli, Are vallas Ullaste ja Sanga mõis, talud Sauga, Viluvere, Tõstamaa ja Tahkuranna vallas. Peale nende Viluveres lubjaahi ja tööliste elumaja, Tõstamaa vallas Kastna mõis, Tahkuranna vallas Reiu mõis ja Räämal Niidu mõis.
4425 krooni oli Valgeranna kohviku ja vahimajakese väärtus, 733 krooni maksis samas maabumissild, sest see kant oli linlaste üks eelistatumaid puhkekohti, kuhu paatide-laevadega sõideti rohelusse. Vara koguväärtus oli 494 371.09 krooni.
Pärnu linnale kuuluvad metsad olid hinnatud 3 389 183 kroonile, Sauga raba oli 16 715.56 krooni väärt.
See toredus maksis kokku 7 339 541 krooni ja 88 senti.
Kui algas ebaseaduslikult natsionaliseeritud vara tagastamine, jäeti Pärnu linn ilma valdavast osast talle kuulunud mõisa- ja muudest maadest. See, kas mingit kompensatsiooni üldse anti, oleks omaette uurimisteema. Põhjust, miks Pärnu oma vara tagasisaamise eest jõulisemalt ei seisnud, teavad tollased linnaisad.
Muidugi tahaksid lugejad teada, mis võiks olla kunagise vara hind praeguses vääringus. Kindel võrdlusekvivalent on olnud viin. 1940. aastal maksis 0,75-liitrine “riigivanem” täpselt kaks krooni. Mis maksab praegu kolmveerand liitrit hundijalavett?
Eestiaegsed Pärnu linnaeelarved on kenasti trükitud ja olemas. Neist võiks praegugi üht-teist õppida. Paraku pole ettepanek, et valimiste järel antaks uutele volinikele koos portfelliga paar koopiat omaaegsetest linnaeelarvetest ja nende täitmisest ning kuludest-tuludest uurimiseks, siiani vilja kandnud.