Napsti! Järgmine kollase-mustatriibuline tegelane läheb purki õlivanni võtma. Las mõtleb järele oma järglaste röögatu isu üle, mis kartulikasvatajal harja punaseks ajab.
Kartulimaal käib mardikajaht
30. juuli 2014, 08:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samm sammu ja meeter meetri järel vaovahesid pidi matkates on tunne, et see töö ei lõpegi. Ikka päevitavad lehtedel poilaste sugukonda ja Leptinotarsa perekonda kuuluvad vanad, keda jätkub noppida ajast, kui kartulivars mullast pea välja pistis.
Minu lapsepõlves öeldi nende kõvakestaliste tegelaste kohta koloraado mardikas ja kolhoosis maksti nende korjamise eest majandipõllult päris head raha.
Ega rahvapärane nimetus vale olegi, sest kahjurputukas rändas meile Põhja-Ameerikast Colorado osariigist ja nagu näiteks Sosnovski karuputk, karvane võõrkakar, kormoranid ja teisedki võõrliigid ei kavatsegi lasta endast jagu saada.
Kui linnud kartulimardikaid ja eriti nende punakaid vastseid sööksid, jääks tööd vähemaks. Aga ilmselt on nad nii kibedad, et õhust kärbseid püüda on parem kui vastikut rohelist plöga täis suutäit kugistada.
Nii nagu iga ettevõtmist võib vaadata hea ja halva poolelt, on mardikakorjamiselgi oma plusse. Näiteks marsin sihipärase tegevusega vagude vahel vähemalt poolteist kilomeetrit. Seda siis, kui ette on võetud vaopaar korraga. Pole paha olla värskes õhus, mis kopse täidab ja sealjuures päevitada.
Selle rutiinse töö juures keerlevad peas igasugused mõtted elust ja inimestest ja külast, mis põllu pealt nagu peo peal paistab. Välja peal jahutab vao ülemises otsas tuul maha palavuse, mis alumises otsas leemendama võtab.
Krossirajalt kostab treeningumüra, seegi hääl kuulub külaellu nagu kuke kiremine või koerte haukumine.
Tore, et inimestel on huvi nii tõsise ala vastu nagu motosport. Ja mõnikord kostab karjäärist laskeharjutuste kaja, seal treenivad täpsust enamasti kaitseliitlased.
Kõrvalpõllul on küpsemas talumehe raps. Haritud maad on alati hea vaadata ja kollased õitsvad, veidi kirbelt lõhnavad rapsipõllud lisavad maastikule sära.
Minult on küsitud, miks me kartulipõldu ei mürgita, miks teeme tuima järjekindlusega mõttetult tööd. Aga putukamürgiga kemiseeriksime ennast ja kartulimardikas vaid irvitaks, olles maailmas üks mürgikindlamaid kahjureid.
Mõne varre peale on nagu punaseid pärleid puistatud. Munadest koorunud vastsed meenutavad peotäit puru, närivad kahe suupoolega lehtedesse auke ja kui õigel ajal jaole ei saa, on tugevaimastki elujõulisest varrest mõne päevaga rootsud järel.
Hasart on nii suur, et käsi haarab kõike, mis täisõites kartulipõõsal ennast liigutab või liigub. Stopp! Lepatriinu tuleb rahule jätta! Mis sest, et ta on röövputukas, aga kasulik – hävitab lehetäisid. Õnneks ei pea meil lepatriinusid veel kunstlikult kasvatama, nagu tehakse näiteks Inglismaal koduaedade jaoks.
Miskipärast ei söö kartulimardikas oma põlisel kodumaal Mehhikos kartulilehti, vaid õgib metsikut maavitsa. Euroopasse purjetati ta 1877. aastal ja Eestis leiti teda esimest korda Pärnumaal pool sajandit tagasi. Nüüd ütlevad maaülikooli teaduridki, et tüütu tulnukas on muutunud püsipaikseks ja tema vastu aitab põllupidajaid vaid mehaaniline töö – järjepidev korjamine.
Püsipaikne ei püsi paigal. Kui on vähegi soodne tuulesuund või ilm äikest tõotab, haarab teda rännukirg.
Kirjandus kinnitab, et sentimeetripikkuste tiivuliste lennukiirus võib olla kaheksa kilomeetrit tunnis, nad lendavad isegi kümne meetri kõrgusel ja tugeva tuulega võivad kanduda kuni 400 kilomeetri kaugusele. Meres võivad nad püsida uppumatuna paar nädalat.
Aga maa karjub vihma järele. Küla all on savimullad, äkkvihmaga lainetab vagude vahel vesi nagu riisipõllul, pika kuiva ja kuumaga lõheneb maapind praguliseks.
Savi on siitkandi põhiline maavara, enne sõda valmistati kolmes savitööstuses telliseid ja nõusid, hiljem ahjupotte. Jäänud on vaid meenutused nagu paljustki selles külas.