Uue-Varbla mõisahoone on Ivi ja Rene Kase perele koduks juba 13 aastat, väärikas hoones asuvad ka muuseum ja käsitöötuba, mõisa aidas on väljapanek tööriistadest.
Kodu paarisaja-aastases mõisahäärberis hoiab elanike vaimu virge
17. juuli 2010, 10:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1798. aastal ehitatud Uue-Varbla mõisahoone on näinud igasuguseid aegu ja inimesi. Mitu mõisahärrat on maja kabinetis kirjutussulge krabistanud ja jutule võtnud kõrvaluksest sisse astuvaid talupoegi, müts näpus.
Eesti ajal kolas koolipoisina häärberi pööningul ringi Karl Ristikivi, talletades mälestused sellest hiljem raamatusse “Hingede öö”.
Kolhoosiajal kulutasid maja lävepakke mehhanisaatorid ja agronoomid, ühtlasi asusid siin laoruumid ja näidati külarahvale filme.
Pidev kasutamine on maja välimust ja sisemust omajagu väsitanud, ent osutunud päästvaks asjaoluks, sest hädavajalikku remonti on teinud nii mõisniku sulased kui kolhoosi ehitusmehed.
Hoopis kurvem ajalugu on neil Eestimaa mõisatel, mis keerulistes omanikevahetusprotsessides tühjalt seisma on jäänud ja lagunevad nüüd võssakasvanud parkides pärijate tülide lahenemist või paksu rahakotiga ostjaid oodates.
Häärberi uus ärkamine
1991. aastal tagastati mõis Ivi vanaisale Rudolf Schärile. Vanaisa suri 1996. aastal, mõis jagati kolme sugulase vahel ja ühe osa päris Ivi.
“Elasime Varblas korteris, lapsed olid väikesed ja unistasime, et neil oleks suur õu, kus ringi joosta,” meenutab Ivi sissekolimist. “Niikaua, kui ennast mäletan, olen kogu aeg tahtnud selles mõisas elada.”
Abikaasa Rene lisab, et siis olid mõlemad 13 aastat nooremad, praegu nõuaks selline otsus tunduvalt pikemat järelemõtlemist. Mõisahoone oli üsna räämas, mõisapark ei paistnud võsast väljagi ja taastamistöid jätkus - jätkub praegugi - aastateks.
Kiiresti asendati kõige pudedamad aknad, mustaks tahmunud seinad-laed kaeti ajutiselt kipsplaadiga, kuivkäimla asemele ehitati tänapäevane vannituba.
Rohkemaks kui hädapärasteks töödeks tookord raha ei jätkunud ja praegu hindavad Kased, et nii just parem oligi: piiramatute rahaliste võimalustega remonti tehes oleks ehk reaalsustaju kadunud ja kiirustades läbimõtlemata tegudega midagi kindlasti untsu keeratud. Pererahvas on veendunud, et kõige õigemad lahendused tekivad vaikselt majaga kohanedes ja seda vähehaaval tundma õppides.
Ajapikku on tulnud oskused renoveerimistöödeks projekte kirjutada. Toetust on saadud muinsuskaitseametist, maakonna omaalgatusprogrammist, Pärnu Lahe Partnerluskogult, mõnelt lahkelt toetajalt ning Ivi ja Rene sugulastelt.
Muinsuskaitse head ja vead
Vana mõisahoone on küll üks Varbla piirkonna tähtsamaid arhitektuurilisi vaatamisväärsusi, aga eemalt vaadates ei jäta maja asjatundmatule silmale kuigi suursugust muljet.
Vana puitlaudis poetab värvi, katusest vahetatud alles kolmandik, maja tagaküljel kunagi asunud uhkest klaasverandast on alles vaid räämas varemed.
“Mulle on küll öeldud, et mis te jamate, võtke maja maha ja saate palkidest mitu korralikku väiksemat,” meenutab Rene. “Nii Vana-Varbla mõisaga esimese Eesti Vabariigi ajal ju tehtigi. Teised nõuandjad ei saa jälle aru, miks remont nii kaua aega võtab. Mis see katus siis vahetada ei ole: hommikul tuleb mõte pähe, ostad kivid ära, tellid firma ja järgmise päeva õhtuks on uus katus olemas. Meie ei saa aga muinsuskaitse lubade ja projektide kinnitamiseta midagi teha. Ainuüksi selle 700ruutmeetrise katuse projekti koostamine maksis 110 000 krooni. Me ei taha ega saagi midagi teha kiiresti, läbimõtlemata, Potjomkini küla vaimus.”
Muinsuskaitseväärtusega maja seisus kohustab peret lubama oma õue mõisat väljastpoolt imetlema kõiki mõisahuvilisi, ühtlasi seab ranged piirangud igasuguste ümberehituste ja renoveerimistööde suhtes.
Näiteks viimasel katusevahetusel nõukogudeaegse eterniidikihi alt välja ilmunud kahekordne tõrvatud laudadest ja tõrvapapiga üle löödud katus osutus nii eriliseks, et ehitustööd pandi nädalaks seisma, kuni Tallinnast saabus muinsuskaitseameti peaspetsialist haruldusega tutvuma.
Sama juhtus siis, kui Kased asusid esikulage korrastama: vana värvi alt tuli nähtavale laemaaling, mis nõudis ekspertuuringut.
“Nii lühike see remont seal oligi,” muigab Ivi. “Lükkasime mööbli kokku, puhastasime ruutmeetri lage ära ja sinna see jäi.”
Igal teisel koduremontijal ajaks selline muinsuskaitseline “pidur” harja punaseks, Rene ja Ivi aga suhtuvad asjasse stoilise rahuga. Näinud kümne aasta jooksul õige mitut inspektorit, on seni kõikidega kompromissile jõutud. Kui projektid kinnitatud ning õiged materjalid ja töövõtted valitud, on lubatud vajalikke töid teha omanikel endil, mitte vaid litsentsitud firmadel.
“Mõne koha pealt on ametkond küll vahel jäik,” arvab Rene. “Probleeme peaks lahendama kohapeal, paindlikult, mitte näpuga seadusest järge ajades. Samal ajal oleks muinsuskaitseametita ilmselt suurem osa vanu ehitisi rikutud või lammutatud.”
Suure osa renoveerimistöödest on Kased oma pere ja sugulastega teinud, abiks Rene mööblitisleri kutseoskused. Pereisa on ennast täiendanud uste ja akende restaureerimise kursustel, lubikrohvi koolitustel jne. Taasavastatud on talgute efektiivsus: koos sõprade ja külarahvaga korrastati park, puhastati sodist ruume jne.
Vanuses on võlu
Tujuka vanadaamina laseb kulunud mõisahoone oma tõelist, võluvat loomust paista alles pikema tutvumise jooksul.
Maakivist vundamendiga palkmaja seinad on väljast kaetud vertikaallaudisega, sees on algul otse palkidele liimitud tapeet, hiljem lõhestatud okstest sõrestikule pandud neli sentimeetrit lubikrohvi.
Kokku on seinte paksus 27 sentimeetrit ja lubikrohv kindlustab majas alati värske õhu ning magajatele mõnusa une. Viimasel külmal talvel tuli kütmisel vanadele ahjudele küll elekter abiks võtta, kuid see-eest 30kraadise suvekuumusega annab mõisamajast mõnusamat paika otsida.
Mõisahärra kabinetis asub praegu Kaskede köök, kus moodne köögitehnika seisab sõbralikult kõrvuti eakate klaaspudelite, lauanõude, vanade roostes pressraudade ja muu vanavaraga. Mõni aasta tagasi võeti köögis ajutised kipsplaadid maha ja kumerate nurkadega krohvlae puhastamise peale kulus kogu Ivi puhkus. Vaeva palgaks sai Ivi põneva, pisut pragulise ja täpilise lae, mida enam uuesti üle krohvida ei raatsitud.
Kahesaja-aastast krohvseina on näha mujalgi elamises, sellega võrdväärset ajaloolist võlu pakuvad kunagise mantelkorstna sein, toekad kandetalad, kohati säilinud sajandivanused tapeedid, 35 sentimeetrit laiad põrandalauad ja originaalaknad.
Hoones on seinu ja lagesid aegade jooksul tõstetud, langetatud ja muudetud. Ühe veidralt tahapoole kaldus astmetega trepi kõrval on jäetud avatuks vahelae läbilõige, sest seal on näha omaaegset huvitavat ehitusviisi: heina sisse mähitud prusse.
Kõikides ruumides on väärikal kohal eri ajastutest pärit vanakraam nii tööriistade kui igapäevaesemete näol.
Tegemist vajavate tööde nimekirjas on ootel vundamendi korrastamine, katusevahetuse jätkamine ja fassaaditööd. Selleks ajaks loodab Rene ühele poole saada hoone originaalakende restaureerimisega, et need ajutiste akende asemele tagasi sättida. Peremees näitab uhkusega paari kergelt lainelist aknaruutu, kuhu peale graveeritud aastaarv 1834 ja ühe mõisniku nimi.
Taastamist ootab maja tagaküljel asuv klaasveranda, millest alles vaid piirjooned ja viimased jäänused seinu katnud uhkest puitpitsist.
Puitpitsi säilinud detailid leidis Rene ühe külaelaniku puukuurist. Vanade fotode ja pitsiosade põhjal on valminud uue veranda projekt, täpne koopia kunagisest uhkest ehitisest.
Muuseum kodus ja õues
Olulise osa mõisahoonest moodustab 2002. aastal Kaskede loodud Varbla muuseum, kus Rene Kask eksponeerib aastaid kestnud vanavara kogumise kire tulemusi. Väljapanek kajastab kohalikku eluolu möödunud sajandi esimesel poolel ja Varbla valla ajalugu. Eraldi väljapanek on Uue-Varbla mõisa ajaloost 212 aasta jooksul.
Muuseumisaalis on toimunud hulk üritusi näitustest ja luuleõhtutest kolhoosiaegu meenutava rahvapeoni, viimasest stiilipeost rääkivat külarahvas siiani.
Muuseumiosa teisele korrusele on kogutud aastate tagant pärinevat naiskäsitööd ja käsitöötoas käivad koos näputööhuvilised naised. Teiselt korruselt avaneb uks ruumi, kus asub mantelkorsten, pererahval on plaanis massiivne korstnasein kasutusele võtta fotode ja kunsti eksponeerimiseks.
Muuseum jätkub õues, kus aidahoones saab tutvuda meeste tööriistadega. Pidevalt laiendatakse mõisapargis niitmisala, perenaine näeb vaeva iluaia kallal.
Traditsioonilise üritusena toimub igal suvel muuseumi õuel omatoodangu laat, levivad leivalõhnad ja kaubeldakse isetegemisrõõmust sündinud käsitööga.
Täiuslik taastamine või kulunud ilu?
Miks vaeva näha nii paljude detailide taastamisega, kui ometi palju lihtsam oleks luua midagi uut? Peaasi, et maja oleks kindel ja soe, ilu ju patta ei sünni.
“Peaasi, et inimesele endale oma kodu meeldib,” kehitab Rene õlgu. “Paljud vanad mõisad on nii ümber ehitatud, et enam midagi originaalset pole säilinud. Omanikud on otse välja öelnud, et neid muinsuskaitse ei huvita, teen, nagu tahan.
Nii ehitatakse ka tänapäeval uusi maju – mõne kuuga, et jaaniks või jõuluks sisse saaks kolida. Vanasti ehitati maja aastaid ja need majad on säilinud aastasadu. Mullegi meeldib teha parem üks kord ja korralikult, võtku see aega, palju võtab.”
Ivi ei salga, et talle meeldivad taastatud mõisate interjöörid lopsakate kardinate, ajastutruu mööbli ja valgete laudlinadega.
“Eks see ole meie tulevikumuusika,” arvab naine, kuid ütleb end nautivat ka vana maja kriimulisi seinu, kus mõnelt peopesasuuruselt lapikeselt võib leida jälgi ehitusmaterjalidest ja tapeetidest läbi 200 aasta. Oma väärtus ja ilu on kulumises ning ajastu märkides, mille uus valge krohv ja viimaseni vuntsitud kujundus ilmselt kustutaksid.
Niisama kindlalt kui hiired ja nagisevad põrandad kuuluvad iga vana maja juurde kummituslood. “Mina olen kuulnud küll samme ja hääli,” väidab Ivi surmtõsiselt. “Ehk niisama vana maja hääled või pööningul kolavad nahkhiired?” kahtleb Rene. “Tundub, et maja all võib olla kelder, seda reedab õhu liikumine. Ega me täpselt tea, mida see maja endas peidab.”
Kui kummitus majas elabki, on see loomult heatahtlik nagu viimane mõisnik Karl Julius Im-manuel Schmidt, rahukohtunik ja kiriku patroon. Usutavasti rõõmustaks iga mõisniku süda, nähes oma kodu kunagist hiilgust kildhaaval taastumas.