Oleme palju rääkinud laste õigustest. See on igati õigustatud, sest lapsed on ühiskonna üks neid osi, kes on kergesti haavatavad, kellele näiteks majanduslik surutis või julmus ja südametus argisuhetes mõjuvad kõige valusamalt. Sest laps ei oska end veel kaitsta ümbritsevate murede eest ja tal puudub psühholoogiline kaitse, mis annab täiskasvanule võimaluse raskusi taluda.
Lastega seotud probleemid – laste majanduslik kaitsetus ja koolivägivald, ohtlikud arvutikired ja kohatud teleprogrammid – on paraku tõsi ja kõige sellega tuleb tegelda, seda jõudumööda tehaksegi.
Õigus heale kasvatusele
Ometi tahaksin tähelepanu juhtida lapse veel ühele õigusele, mille rikkumist pole palja silmaga kohe näha. Nimetaksin seda lapse õiguseks heale kasvatusele. Kasvatusele, mis koosneb mitmest osast.
Riigile lähimal seisev osa on kooliharidus. Alus- ja põhihariduses peab keskenduma õpioskuse, iseseisva mõtlemise, loovuse ja õpijulguse kujundamisele. Koolis peab kinnistuma arusaam heast ja kurjast, õigest ja valest. Kool peab aitama kaasa sellele, et laps saab tulevikus ühiskonnas hakkama, on ettevõtlik ja toimekas ning oskab hinnata näiteks kas või SMS-laenude riske.
Riik saab mõjutada kasvatuse teisigi osi, näiteks õigus täiskasvanupoolsele suunamisele eelkõige ema ja isa kaudu … Riik saab aidata vanemahariduse toetamise kaudu, andes vanematele võimaluse murede korral õigeaegselt nõu saada ja seeläbi vältida suuremaid probleeme, näiteks lapse asenduskodusse sattumist.
Õigustega kaasnevad kohustused
Tahaksin rõhutada ühte sageli mittemärgatavat aspekti. Rääkides sellest, et laps on isiksus talle omaste õigustega, unustame, et lapsele on vaja rääkida tema kohustustest, et laps vajab suunamist, juhendamist ja mis parata – vahel käskimist ja korrale kutsumist.
Piltlikult öeldes: kuigi alates kuulsast Jüri kooli kaasusest on kiputud rõhutama koolilapse inimõigust vabale eneseväljendusele, on lapse tegelikuks õiguseks küsida nõu, paluda abi, saada hoiatatud ja, nagu väljendas Hegel, inimese võõrandumatuks õiguseks on saada karistatud, kui selleks on vajadus. Küsimus on, kuidas seda teha, kas vitsa andmine või tutistamine on ikka parim lahendus. Olen veendunud, et teisi meetodeid kasutades saadakse paremaid tulemusi.
Lapse kasvatamise juures on kõige tähtsam aeg. Lapsele peab aega leidma. Töölt televiisori ette ja sealt magama tormavad vanemad on kasvatamiseks vajalikust ajast ilma. Õpetaja, kel vaevu jätkub mahti testid läbi vaadata ja homseks tunniks materjal valmis panna, on kindlasti hea õpetaja, aga tal pole aega kasvatamiseks.
Tulevased tublid kodanikud kasvavad pere, arendava ja toetava kooli, lastega tegelevate organisatsioonide ja laiemalt kogu ühiskonna toel. Kuid üks ja kõige peamine on kodune kasvatus, sest kõige väärtuslikum käib ikka läbi armastuse ja seda riigi kuluartiklisse planeerida ei saa.