Ilmunud on üks kriisi süvamõistmise seisukohalt “õpetlik” uurimus: Karsten Staehri “Tulukoonduvus ning inflatsioon Kesk- ja Ida-Euroopas: kas päikesetõus on alati idast?”, Eesti Pank 4/2010. Ilmselt tuleks selle makroökonoomilise uurimuse alapealkirja mõista küsimusena, kas rahvuslike tulude kasvuga käib alati paratamatult kaasas inflatsiooni tõus.
Nagu Staehr väidab, peavoolu majandusteooriad otseselt sellist seost ei sisalda. Temal tekkis (arvatavasti 2005. aasta paiku) seepärast “vastupandamatu” huvi niisuguseid seoseid uute liikmesriikide statistikate alusel ökonomeetriliselt tuvastada.
Töö lugejal kerkib küsimus: kas ilma teoreetilise mõistmiseta ei ole riskantne statistikast midagi otsima hakata, sest nii võib mõningate mõjurite arvestamine ununeda. Näiteks võib meelest minna suurte välislaenude sissevoolu mõju hindamine kodumaistele hindadele või läheb meelest arvestada sellega, et valitsus manipuleerib hindu moonutavate maksudega (aktsiisid, käibemaksud, müügimaksud, ressursimaksud jne). Just need ongi autoril “välja jäänud”, seega uurimuse tulemused ei oma sisulist usaldusväärsust ja nende peale ei maksaks peale teadusmetodoloogide kellelgi tähelepanu raisata.
Veelgi huvitavam ja vastamist vajav küsimus kerkib lugejal järgmisena: miks sellist väga huvitavat uurimust ei ole korraldanud mõni teine uus liikmesriik, eriti need, kellel on tohutult suuremad uurimisressursid ja potentsiaal ning seega võimalused ja kompetents olulisi faktoreid arvesse võtta.
Üks hüpotees viimasele küsimusele vastamiseks võiks olla järgmine. Nimelt oli Eesti Pangale (EP) ilmselt 2005. aasta lõpuks selge, et valitsus on Eestile 2007. aastal euroalale pääsu maha mänginud, seda eeskätt inflatsiooni tõstmise poliitikale orienteerumisega (alustades 2004 elektri ning põlevkivi ja kütteõli hindade tõstmisega kui hõlpsa vahendiga riigieelarve täitmiseks ja tasakaalust väljas tulumaksusüsteemi vaeguste leevendamiseks).
Seega tuli Eesti Pangal seda Maastrichti kriteeriumi räiget rikkumist valitsuse poolt jõudumööda teoreetiliselt lakeerida. Nii tekkis “vastupandamatu huvi” koostada näiliselt vastav hämav tõsiteaduslik uurimus, mis raske ökonomeetrilise aparatuuri varjus tõestaks kõrge inflatsiooni paratamatust koos SKT kõrge kasvutempoga.
Seega osaliselt näidata, et Maastrichti kriteeriumid pärsivad uute liikmesriikide arengut ja tilluke Eesti tuleb euroalasse lasta kõrgest inflatsioonist hoolimata: vaatamata sellele, et teooria põhjal suhteliselt kõrge inflatsioon hävitab euroala riigi konkurentsivõime ja varem või hiljem selle poliitika jätkamine viib rahvusliku majanduse esmalt suurde töötusesse ja hiljem tõenäoliselt täieliku kokkukukkumiseni.
Moraal: kui meil oleks 2005 alustatud ausalt uurimusi kõrge inflatsiooni ja suurte välislaenude sissevoolu poliitika võimalikest tagajärgedest ning saastast, oleks meie endogeenne kriis saanud kulgeda olulisel kergemalt ja reguleeritumalt. Üldise globaalse finantskriisi eksogeensed mõjud oleksid jäänud vähemlaastavaks – miljonid, mis kulusid uurimusele sellel kujul, oleks võinud säästa rahvuslikult miljardeid, kui neid miljoneid oleks kasutatud teoreetiliselt põhjendatult ja mitte poliitika lakeerimiseks.