Elurada on juba selline, et stardiks sünd ja finisiks surm. Nii oli, on ja jääb.
Viimane jalutuskäik sõbraga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle kirjutamata eluseaduse mõju elasin alles hiljuti üle-lahkus minu neljajalgne sõber Sämmi. Lahkumine oli aga selline, mis pani mind sügavalt mõtlema. Saatusliku päeva hommikul läksme, kui viimsele jalutuskäigule, pärast pidi järgnema valudest vaevatud sõbrale halastussurma süst.
Läksime kahekesi omaseks saanud rada, kui Sämmi äkki peatus, vaatas mulle otsa oma armsate silmadega ja istus maha. Arvasin, et on taas tegu valudega, masserisin sõbra jalgu ja silitasin pead.
Saime aga astuda vaid mõne sammu, kui kõik kordus. Istus, vaatas mulle otsa ega tahtnud liikuda. Taas masserisin, silitasin ja jätkasime teekonda.
Siis aga juhtus viimane vaatus, mis selgitas mulle kõik. Sämmi niuksatas, püüdis ennast ajada tagajalgadele ja vaatas mulle seletamatu pilguga otsa. Nüüd ma taipasin: ta jättis minuga hüvasti.
Selline oli meie viimne retk. Nüüd puhkab ta viisakalt maetuna igavestel jahimaadel ja vaatab mulle otsa oma armsa pilguga vaid fotolt, mis kodus laual.