/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Laupäeval algas Bushehri aatomielektrijaama töölerakendamine Iraanis. Kuna see valmis Venemaa osalusel, olid kohal tähtsad mehed Sergei Kirijenko ja Sergei Šmatko (Rosatomi juht ja energeetikaminister). Iisrael oli aastaid ähvardanud selle objekti rivist viia, nagu omal ajal sündis Iraagis ja nagu olla juhtunud Süürias, aga ei ühtegi vastavasuunalist liigutust.
Päev varem oli USA riigisekretär Hillary Clinton teatanud Iisraeli-Palestiina kõneluste algusest 2. septembril ja seda Egiptuse presidendi Hosni Mubaraki vahendusel. Tasub meenutada, et siiani vahendas vastasleeride kontakte USA presidendi eriesindaja George Mitchell. Nii et USA-l edu oli, kui lisada, et konflikti kohaliku vahendaja rolli oli hakanud pürgima Türgi.
Türgist mäletatavasti startis Gazasse jõuda üritanud abilaev, mida Iisraeli eriüksus ründas rahvusvahelistes vetes, tappes üheksa pardalolijat. Türgi julges Brasiiliaga algatada Iraani toetamise vastukaaluks lääne senisele survele. Samal ajal on Türgigi mõjutatav. Seda näitasid kenasti ”kuus korra” ilmuvad teated, et üks ja teine USA kongresmen – teadu valmistuvad nad novembris toimuvateks valimisteks – on valmis tunnustama armeenlaste genotsiidi türklaste käe läbi 1915. aastal.
Seda, et moslemipojad oskavad mõelda teada-tuntud kavalate rahvaste kombel, näidati samuti 20. augustil, kui Liibanonist asus käraga teele uus abikaravan Gaza sektori suunas, mille sõitjateks - abipakkide saatjateks olid üksnes … naised. Kujutlege, aga ilmselt ei kujutagi ette, kuidas sellel laeval oleks maandunud Iisraeli eriüksus. Jätan siin fantaasialennu pooleli, sest tegelikult ei sõitnud see abilaev sadamast kuhugi. Polnud vajadustki, kuna sõnum oli selgesti edastatud ja Washingtonis juba räägiti. Samuti pole juhus, et Clintoniga paralleelselt tegi samasisulise avalduse Lähis-Ida kvartett (ÜRO, EL, USA, Venemaa). Proua riigisekretäri (lisa)soleerimine tähendas üksnes: palestiinlased, uskuge, selle algatuse taga on USA.
USA eelmine kõrgetasemeline sekkumine langeb novembrisse 2007, kui aasta enne ametist lahkumist asus president George W. Bush konflikte lahendama. See tähendanuks kahe moslemiriigi sündi. Palestiina loomiseks Annapolises kokkuvõetud seltskonnal löödi jalad alt, sest Iisraeli valitsusest lahkus Venemaalt pärit seltskonnale tuginev partei ja Annapolise protsess lõppes veel enne, kui oli jõudnud alata.
Selle peale jätkas Bush venitamist Kosovo sõltumatusega, mille väljakuulutamine tuli Kosovol endal ära teha. Kaks kuud hiljem kukkus Bush läbi NATO tippkohtumisel ja see avas Venemaale sõjatee Georgias. Kui toodud sündmusterea algusesse tagasi tulla, selgitab USA nüüd araablastele, et Barack Obamal jääb veel üle kahe aasta lahenduse saavutamiseks Lähis-Idas. Araablastele öeldakse, et vaadake, kuidas Iisraeli käitumine on muutunud.
Juulis-augustis lendasid Gaza sektorist Iisraeli territooriumile taas raketid, Iisraeli-Liibanoni piiril kokkupõrkes said surma Iisraeli kolonel ja kolm Liibanoni sõdurit, ent neile konfliktidele ei järgnenud tavapärast Iisraeli mõjukat kättemaksuoperatsiooni. See nagu näitaks, et taas ollakse seisus, kus Iisrael on sunnitud nõustuma Ameerika survega ja alustama läbirääkimisi Palestiina riigi loomise üle. Seda seisus, kus palestiinlaste peamehel Mahmoud Abbasil on peale viitamise Gaza sektorit kontrollivale Hamasile elik “kui mind ei taha, tuleb teine” võimalus Iisraeli enda kehtestatud tärminit kasutada. Nimelt on ühe uue elamukvartali ehituse algus külmutatud septembri lõpuni ja kui siis tuleb jätkav otsus, ähvardab Palestiina delegatsioon kõnelustelt minema marssida. Eks näis.
Euroopas tuleb võtmesündmuseks pidada esmaspäevast teadet Euroopa välisministeeriumi komplekteerimise kohta. Euroopa ametnikud puhkavad augustis, kuid seda sobivam on sel ajal teha põhjapanevaid otsuseid. Võtab ikka õhku ahmima küll, sest Euroopa Liidu 115 suursaadikust on vaid kaks Ida-Euroopast: Norra määratud ungarlane ja Afganistanis juba olev leedulane. Superministeeriumi 1625 töötajast on koguni 90 protsenti pärit 15 vanast ELis olijast. Eesti välisminister Urmas Paet teatas endale omase rahuga, et see oli ette teada.
Aga kuna otsused on konsensuslikud, siis miks Ida-Euroopa enne 8. juulit enda eest ei seisnud? Miks lasti kandidaatide valikutingimustesse kirjutada just teenistuse pikkus, mitte kompetents? Kord endale koha ostnu või saanu suudab rumalate seaduste abil seal aastakümneid püsida. Ülalviidatud USA ja lääne vead Lähis-Idas, Kosovos, Georgias tulenesid paljus ühtede otsustajate ebapädevusest, mida nutikamad osavalt ära kasutasid. Kas tõesti lepib Ida-Euroopa sellega, et pääseb välispoliitika tegijate laua äärde alles 2020. aastal, kui praegu väljavalitute teenistusaeg (8+2 aastat) lõpeb?