/nginx/o/2016/09/20/5864287t1h7f0a.jpg)
Kõrgkultuur saab sündida kõrgkultuurist – see on vana tõde. Meie esivanemad liikusid siinsetel jõgedel ja lahesoppides ühepuupaatidega, olles kindlasti väga osavad paatide liikuma saamisel, kuid see oma asjaajamiseks ning majapidamise tarbeks veel liikumine on midagi muud kui sakste harrastusena sündinud akadeemiline sõudmine.
Sõudmine kui akadeemikute harrastus
Akadeemiline sõudmine sünnib vabade inimeste vaba aja veetmise vormina, kus ühendav lüli on nii sportlik enesearendus kui meeldiv seltsielu sõudeklubides.
Väga kiiresti võeti akadeemiline sõudmine omaks jõgede ja kanalite ääres ülikoolilinnades, sest noored haridust taga nõudvad inimesed vajasid endale kõige paremini sobivat ajaveetmise vormi. Kui esimesed ülikoolid sündisid kloostrite juurde, seisnes nende tähtsus akadeemilisele maailmale selles, et kloostris oli inimese vaimseks arenguks tagatud mitu olulist komponenti: kaitse, toit ja seltskond.
Kloostrites sai olla nii üksi kui vajadusel rühmaga koos. Akadeemiline sõudmine oma klubivormiga kannab endas suuresti samu elemente: selle eri paadiliigid võimaldavad olla nii üksi looduse ja iseendaga kui soovi korral sõuda seltskonnaga.
Aeg on näidanud, et ülikoolides omandas akadeemiline sõudmine elitaarsuse, sest seal said sõudepisiku inimesed, kes oma alma mater’ist lahkudes mängisid ühiskonnas silmapaistvat rolli. Maailma akadeemilises sõudmises on seetõttu sümboolse tähendusega kuulsad Inglise Oxfordi ja Cambridge’i ülikooli sõudeklubid, kes peale teadusliku kemplemise võtavad igal aastal teineteiselt mõõtu kuninglikes kaheksapaatides võisteldes.
Akadeemiline sõudmine ja Inglise muru
Akadeemiline sõudmine on sarnane tennise või ratsutamisega, sest võimaldab olla seotud oma lemmikharrastusega peaaegu kogu elu, sest seda saab harrastada väga erineva koormusega, aga siiski ala võlusid nautida.
Akadeemiline sõudmise tugevus peitub traditsioonides. Lääne-Euroopas näeme, et sõudeklubid oma hoonetega ei jäta kunagi juba fassaadil märkimata oma asutamise aastat. Nagu kultuur üldse vajab sõudminegi traditsiooni. Eesti sõudmisel on olemas just see kultuurikiht, mis vajalik sellise spordiala edukaks arenguks.
Siin on hea tuua võrdlus Inglise muru kasvatamisega, mille kohta aednik ütleb, et selles pole midagi väga keerulist, ”tuleb iga nädal kasta, rullida, hoolitseda ja nii 100 aastat järjest”. Eestis tegutsevad sõudeklubid ülikoolilinna kõrval Pärnus, Tallinnas, Narvas ja Viljandis. See peaks tagama, et meie noored saaksid selle ilusa ja elitaarse spordiala harjutamise juurde tulla.
Meie elu läheb sinnapoole, kus senisest rohkem hakatakse hindama tervist, ja see annab ehk tõuke, et sõudeklubid muutuvad praegusest veel tugevamaks klubilise kooskäimise kohaks. Samuti nagu Inglismaal, Hollandis või Saksamaal, kus igal õhtul on koos nii need, kes oma nooruse energiaga end katsetavad, kui vanemad klubiliikmed, kes pärast päevatööd tulevad end turgutama oma sõprade seltskonnas. Kehaline pingutus seotakse elunautimisega.
Peame tõele näkku vaatama, sest just see akadeemilise sõudmise külg pole seni Eestis küllaldaselt arenenud, nagu meie vanusega sõudemaale kohane oleks. Kuid põhjus on pigem meie vaesus, sest liialt palju energiat nõuab inimestelt igapäevase leiva lauale saamine. Seetõttu jääb vähe jõudu elust rõõmu tundmiseks.
Aga juubelite puhul on kohane olla optimistlik ja öelda selle peale, et ”kui Eesti sõudmine on juba 135aastane, on ta samal ajal alles 135aastane, seetõttu on lootust, et võib-olla juba meie sõudmise 150. aastapäevaks on siinsetel sõudeklubidel sama kuulsus mis Lääne-Euroopa klubidel”.
Klubilises tegevuses võib olla Eesti sõudmise suur arenguvõimalus lähitulevikuks, sest kiiresti areneb just see spordiala, millel on palju sõpru ja toetajaid.
Soovid Eesti sõudmisele
Eesti sõudmine on oma arengus jõudnud etappi, kus tõsiselt tegeldakse sellega, et ette valmistada maailmatasemel kaheksane. See on ambitsioonikas plaan, aga sel esialgu veidi hullumeelsel ideel on suur võimalus täide minna. Esimene põhjus on selles, et akadeemilise sõudmise klubiline tegevus Eestis on vahedeta eksisteerinud vähemalt 135 aastat. See on suur ajalooline kogemus, kui võrdleme seda näiteks meie omariiklusega, mis korduvalt on elanud üle võõrvõimust sunnitud katkestusi.
Rohkem kui sajandi jooksul kogutud sõudmiskultuur vajab Eestis kindlasti täielikku väljaarendamist ja see tähendab, et arendades akadeemilist sõudmist täies mahus, tuleks Eesti koondisel maailmatasemel hakata kaasa rääkima ala suurimas paadiklassis, kaheksaste hulgas.
Me pole oma spordistatistikas olnud järjekindlad, et kajastada ajaloo tarvis sedagi, kes eestlastest on rahvusvahelistel tiitlivõistlustel kõrgetele kohtadele jõudnud muude riikide võistkondades (ei tohi unustada, et ligi pool sajandit ei saanud eestlased 20. sajandil oma lipu all võistelda).
Meie sõudelukku tuleks kirjutada mingil põhjusel meie koondise värvides mitte startinud eestlastegi sõudetulemused. Mis puutub meeste kaheksaste tulemusi, tasub vaid meenutada 2008. aasta Pekingi olümpiamänge, kus olümpiavõitjaks tulnud Kanada kaheksases sõudis lausa kaks Eesti juurtega meest: Euroopa kunagise kuulitõukemeistri Aleksander Kreegi pojapoeg Adam Kreek ja Kevin Light.
Suuremad riigid oleks tõtanud kohe vajalikke mehi enda koondisse üle ostma, meie võime oma õhukese rahakotiga vaid ehk kodus julgemalt sihte seada, öeldes endale: kui nemad seal rikkamal maal suudavad, miks meie ei peaks sama suutma.
Mulle tundub, et Eesti sõudmise lähiaja arengu võtmesõna ongi seetõttu “kaasamine”. Kaasates sõpru, kes meie sõudmisel on, ja kutsudes juurde uusi sõpru-toetajaid, on võimalik ületada materiaalsed takistused, mis seni on seganud täiel määral realiseerida meie kõrgest akadeemilisest sõudekultuurist tulenevat potentsiaali.
Lõpetuseks sõudjast lastearsti Benjamin Spocki maailmakuulsast raamatust ”Teie laps” pärit sõnad, mis võiksid olla kirjutatud lipulausena kas meie esinduspaatide küljele või lausa sõudeklubide ukse kohale: ”Te suudate enam, kui te arvate suutvat” (“You know more than you think you do”).
Lühendatult Eesti sõudmise 135. aastapäevale pühendatud konverentsil 28. augustil 2010 Tartu ülikooli ajaloomuuseumis peetud ettekandest.