Tänavune vastlapäev tõi kevade hingust

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vares.
Vares. Foto: Urmas Luik

Seekordne vastlapäev tõi kevade hingust. Säras päike ja lund oli just nii vähe, et pikka liugu ei saadud teha.

Kevade lähedust tõid aga aktiivseks muutunud hallvaresed, kes liuglesid õhtu eel ikka ranna poolt majade vahele ja tagasi, rannaniidu kõrgete remmelgate võrasse korraks puhkama ja siis uuesti ja jälle tagasi kõnniteede kohale.

Neid võis arvata saja ja isegi suurema hulgana. Kiire ja tihe mõõduvõtt nende vahel ning lühikesed ähvardavad kraaksatused saateks. Nendel kombeks ka ülalt alla tulistada ja isegi rünnata inimesi.

Möödunud suvel tegid varesed mitu rünnakut, ohtlikuks võivad saada ja olla eriti lastele. Vareste eilse ärevuse põhjuseks oli tõenäoliselt tugev meretuul, mistõttu rannaniit jäeti maha. Hommikul kordus sama ärev lendlus peale videviku taandumist.

Kuna elan rannaniidust mõnekümne meetri kaugusel, sunnib see mind vareste tuju ja liikumist valvama, mõnikord olen pea kaitseks midagi pea kohale tõstnud. Nende arvukus on jõudsalt kasvanud, mõned inimesed on hakanud neid lausa poputama lisatoiduga. Nii nad siis uurivad akende poole ja valvavad inimeste toimetusi.

Hallvareste arvukuse tõus toob kaasa väiksemate laululindude vähenemise. Isegi harakaid on saanud paari-kolme aastaga vähem ja ööbikulaulu oli vähem. Kuhugi on kadunud ka pasknäärid ja mitmed teised linnud. Vinte näeb harvemini. Linnuriik tundub muutuvat vaesemaks.

Mida arvavad sellest meie looduskaitsjad ja mida siiski annaks ette võtta sellise ühesuunalise liigikuse muutusega. Kas seda on üldse märgatud. Enda kohta võin ütelda, et liigun Mai linnaosa rannaaladel igapäevaselt binokli ja fotoaparaadiga ja minu arvates tuleks sellega rohkem tegelda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles