Saksamaal suri Eesti Vabariigi esimene laps

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui Erna Roth-Mägi 1918. aasta 24. veebruari hommikul ilmavalgust nägi, oli Eesti vabariik vaid mõned tunnid vana. 2015. aaasta 24. veebruaril oleks ta koos Eesti Vabariigiga tähistanud oma 97. sünnipäeva, kuid ta lahkus mõni päev enne.

Erna Roth Mägi oli oma elu lõpuni tõeline daam. Ta käis toon-toonis riietes ja külastas regulaarselt ilusalonge. Oli kursis poliitikaga nii Saksamaal kui ka Eestis. Läbi keeruliste aegade kõike näinud, oli tal iga sündmuse kohta oma arvamus. Teda ei jätnud külmaks Tinasõduri teema Tallinnas ega meie madalad lastetoetused.

"Oleks teil palgad normaalsed, poleks vaja seda kommiraha", ütles ta ikka. Samuti nagu seda, et "Ei saa elada minevikus, kui tahad eluga edasi minna. Tuleb võtta valesti tehtust oma tarkus ja teha õiged järeldused".

Polnud temalgi Saksamaal algus kerge. Saksamaale läks ta elama 23aastaselt tööloaga. Pealesõjajärgne aeg ja riigi ülesehitamine oli keeruline kõigile. Aastaid talus töötades tuli toita 30 siga ja teha muud rasket füüsilist tööd. Ka töö psühhiaatriahaiglas õena polnud kerge. Samuti surid vanaema mõlemad lapsed Saksamaal küllaltki noorelt. Hästi hakkas minema vanaemal alles peale 50. eluaastat, kui ta abiellus tuntud politseinikuga. See oli kui loteriivõit ja kingitus eelnevalt elatud raske elu eest.

Peale abikaasa surma kutsusid sugulased teda Pärnusse elama, kuid vanaema ei tulnud. "Elu Lüneburgis on hea. Inimesed on sõbralikud ja toetavad. Pärnu on ilus linn, kuid teenindusega Eestis ei harjuks iial. Liigagi palju kohtab mossis nägusid ja negatiivset suhtumist." Veel 90aastaselt sõitis vanaema oma autoga Saksamaa kiirteedel. Elu lõpuni koristas ta ise oma maja. Vanaemal oli Lüneburgis palju sõpru, kes alati tundsid huvi, kuidas käsi käib. Kui mõni päev oligi tervis kehvem, leidus ikka keegi, kes tõi toidu koju.Tema külmik oli täis maitsvaid jogurteid, salateid, puuvilju, mahlu ja muud parimat.

"Ikka tuleb ka ennast korras hoida", ütles ta ikka. Asja tegi lihtsamaks muidugi seegi, et toidupoes ei pea pensionär otsima allahindlusega riiuleid, vaid võib võtta, mida silm igatseb. Elu hästi korraldatud ühiskonnas võimaldas olla vanaemal daam sõna otseses mõttes.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles