Kommentaar: Genotsiid ja russofoobia

Armeenlaste genotsiidi mälestusmärk Jeruusalemma vanalinnas. Foto: Reuters

Jerevanis ja Gallipolis peeti 24. aprillil arvukate külalisdelegatsioonide osalusel kahe kurva sündmuse mälestusüritusi. Tõele au andes oldi mitmelgi puhul kohal poliitilistel kaalutlustel ja suur osa kõlanud sõnumeist olid parajad kokkukeerutused. Teada tõde, et poliitikas teisiti ei saagi, ent ikkagi elame aastas 2015 ja võiks juba ausam olla.

Jutt on saja aasta möödumisest armeenlaste suurtapmisest – türklased tapsid esimese maailmasõja käigus suurel hulgal armeenlasi ja 26 riiki nimetavad seda genotsiidiks. Tegelikult kasutas sõna „massimõrv“ 1919. aastal Osmani impeerium ise, ent impeeriumi asendanud vabariiklik Türgi pole seda kunagi teinud ja protestib praegugi kõigi vastu, kes kasutavad ütlust ”armeenlaste genotsiid“. Nad tunnistavad küll armeenlaste massilist tapmist, ent seletavad, et nendega koos tapeti ka assüürlasi ja kreeklasi. Erinevalt Natsi-Saksamaa üritusest hävitada kõik juudid ja mustlased, polevat Osmani impeeriumi kordasaadetu olnud katse kogu rahvas hävitada.

Teine kurb sündmus oli Inglismaa, Prantsusmaa ja Briti impeeriumi koosseisu kuulunud Austraalia ja Uus-Meremaa sõdurite 1915. aasta dessandi ehk Gallipoli verise positsioonilahingu ohvrite mälestamine. See operatsioon algas küll 25. aprillil 1914, kuid Türgi president tõi peatseremoonia päeva varasemale, mille mõte oli mõistagi Jerevanis toimuvalt tseremoonialt pool tähelepanust ära võtta. Toimuvat tuli võtta kui omapärast lepitust: eurooplaste väed olid Gallipolis ikkagi sissetungijad, pealegi said nad haledalt lüüa. Et Türgi korraldas nende mälestamise, oli vaieldamatu ˛est. See töötas, sest Istanbulis-Gallipolis oli kohal rohkem delegatsioone ja prominente (prints Charles, Iiri president, Austraalia ja Uus-Meremaa peaminister) kui Jerevanis (Putin, Hollande ning Küprose ja Serbia president).