Häädemeeste lastepäevakodu saalis toimus aprilli viimasel päeval doonoripäev.
Nõiduslik doonoripäev
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei ole midagi parata, hoolimata üleskutsetest ja meelitamisest on meil lahkeid vereloovutajaid jäänud järjest vähemaks. Eks see üks vabatahtlik ja heast tahtest tegevus olegi. Sirvides aga doonorite kaarte, lugesin kollaste märkmepaberite pealt: "töötab Norras", "töötab Soomes", "elab välismaal". Ja nii neid meie elupäästjaid ongi väheks jäänud.
Õpilastel oli juba koolivaba periood ega hakka üks koolilaps, olgugi ta juba mõistusega inimene, ometi vaba päeva hommikul vara ärkama. Ja tööinimene ei saa iga kord töö juurest tulema. Loodame aga ikka, et järgnevatel kordadel vereloovutajaid hulgim. Virisemiseks ei ole siiski põhjust, juurde tuli ka kaks esmast doonorit.
Aga keset tähtsat tegevust jäi saalis korraga vaikseks. Doonorid ja verevõtjad tundsid, kuidas udune ja külm tuulehoog hetkeks saalist läbi käis ja mingi kummaline vilin kõrvus kõlas. Kõigi pilgud pöördusid ehmatusega ukse poole ja me tardusime. Saaliuksest lendasid sisse nõiad! Peanõid kõige ees ja trobikond nõiahakatisi järel.
Vaat siis hakati lauldes ja tantsides nõiduma. Laul ja tants olid nii lummavad ja nõiduslikud, et veri jäi vist hetkeks soontes ja voolikutes pidama. Küll nõiuti meid hiirteks, siis lindudeks, siis kivideks. Küllap aga said nõiahakatised aimdust, et me tegelesime ülla ja hea asjaga, ja vabastasid meid lummusest.
Siis istusid nad taas luudadele ja lendasid saalist seelikute kahinal välja lasteaia õuele, kus teiste nõiakestega kohtusid ja kus trall ja tants veel kestma jäi.
Meil aga oli hea tuju ja rõõmus meel, et nõidusest vabanesime, ja lõpetasime oma doonoripäeva samuti lõbusas meeleolus ja lootuses, et ehk nõiad meile septembriks kaks korda rohkem doonoreid võlusid.