Kes peaks maksma sotsiaalmaksu?

Arved Breidaks
, vabakutseline ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arved Breidaks.
Arved Breidaks. Foto: PP

Tööandjate aastaid korrutatud mantra, et tööjõudu maksustatakse Eestis liiga kõrgelt, vastab tõele. Konkreetselt on tööandjatele vastumeelt sotsiaalmaksu kõrge tase, õigemini see, et maksu 33protsendine määr tuleb neil üksi tasuda ja vanemahüvitisest erinevalt ei ole sotsiaalmaksule riik lage ette seadnud.

Sotsiaalmaksu hoomab tegelikult suhteliselt väike hulk inimesi. Töövõtjale on see üsna kauge teema, sest otseselt ja iga kuu see teda ju ei puuduta. Sestap pole sotsiaalmaksuga seonduv avalikkuses kuigi tulist arutelu tekitanud, sest kui pea ei valuta, milleks rääkida valuvaigistitest. Erinevalt näiteks üksikisiku tulumaksust, mis valimistest valimistesse on erakondadel hambus ja mille langus või tõus mõjutab vahetult iga töövõtja sissetulekut.

Tööandjale põhjustab sotsiaalmaks aga parajat peavalu, millele leevendust pole seni leitud. Valu tekitab see, et sõlmides töötajaga näiteks 10 000 krooni suuruse brutopalgaga lepingu, tuleb tööandjal maksta selle pealt riigile 3300 krooni suurune sotsiaalmaks ja veel 140 krooni töötuskindlustusfondi. Palgafondi tegelik suurus on tööandjale seega 13 440 krooni.

Tööandjad on aastaid soovinud, et sotsiaalmaksu, millest laekuva rahaga täidetakse haige- ja pensionikassat, peaksid tasuma töövõtjad. Kui mitte täies mahus, siis kas või osaliselt, nagu see toimib töötuskindlustuse puhul. See tähendab, et töötaja palgast hakataks peale tulumaksu ja töötuskindlustusmakse kinni pidama sotsiaalmaksu, sõltuvalt seadusandja määratud ulatusest.

Iseenesest võiks sotsiaalmaksu üleandmist töövõtjale või selle tükeldamist tööandja ja -võtja vahel kaaluda, kuigi pole olulist vahet, kes kokkuvõttes selle maksu tasub. Tööandjad võtavad ju nüüdki töövõtjaga palganumbrit kokku leppides sotsiaalmaksuga seotud kulu arvesse. Väidan, et sotsiaalmaks kajastub töövõtjate palgas varjatult juba praegu ja tööandjad hoiavad sellevõrra palku madalamal.

pikltKui riigikogu peaks otsustama, et edaspidi maksavad sotsiaalmaksu ainult või osaliselt töövõtjad, on loogiline, et töövõtjad nõuavad endale palka juurde ega lepi maksumuudatuse tõttu oma sissetuleku vähenemisega. Kui nõrkade ametiühingutega erasektoris suudaksid tööandjad survele mõne aja vastu seista, siis riigisektoris kindlasti mitte. Proovigu keegi pedagoogide palku maksumuudatusega vähendama hakata!

Selle tulemus oleks vaid tõdemus, et tööandja maksukoormus küll vähenes, kuid mitte palgafond. Kahtlen, kas töövõtjad just seda taotlevad. Pigem on nende eesmärk lükata sotsiaalmaks töövõtjate kanda, tõstmata samal ajal nende palka.

Kas selline perspektiiv väärib riigikogu töötundide kulutamist? Arvan, et väärib. Kuigi tööandjad sellest loodetud kasu ilmselt ei saa või jääb tulu lühiajaliseks, suurendaks sotsiaalmaksu osalinegi maksmine töövõtjate teadlikkust.

Olen alati imestanud sõnapaari „tasuta arstiabi“ üle, mida laialt kasutatakse haigekassa tagatud raviteenuste puhul. Tõenäoliselt ei taju märkimisväärne hulk inimesi, et Eesti „tasuta arstiabi“ nagu riigi makstav pension tuleb samast sotsiaalmaksust, mille tasumisest töövõtjad ihkavad lahti saada.

Üks põhjusi, miks see on nii, seisneb selles, et töövõtjad ei tunneta enda rolli haigekassa ja pensionifondi täitmisel. Selleks otstarbeks töötajate palgafondist kogutav maksuraha jääb töövõtjatele nähtamatuks, aga teenus on neile tagatud. Nõnda tekibki mulje, et Eestis on kõrvuti tasuta ja tasuline meditsiin.

Arusaamad ei muutu kiiresti, kuid usun, et sotsiaalmaksu osaline või täielik tasumine töövõtjate poolt ehk selle raha palgast mahaarvamine suurendaks inimeste huvi maksuraha kasutamise vastu. Iseasi, kas see toimivale süsteemile positiivselt mõjub.

Kui sotsiaalmaksu summa oleks töövõtjale niisama nähtav kui tulumaks, kasvaks parteide huvi lülitada sellest toituva haigekassa ja pensionifondi rahastamine avalikku arutellu ja rahval tekiks nendega side. Kuna pensioniraha kogumine jääb nagunii järk-järgult inimeste oma hooleks, muutuks poliitilise diskussiooni objektiks eeskätt haigekassa edasine toimimine.

Varem või hiljem kerkiks küsimus: kas sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa (praegu 13 protsenti) saaks olla vabatahtlik? Kui pensionisüsteem juba on kolmesambaline, miks ei tohiks seda olla ravikindlustuski? Miks ei võiks inimesele jääda vabadus otsustada, kui suurt ravikindlustust ta vajab?

Sotsiaalmaksu torkimine avaks seega korraliku Pandora laeka, mis võib õõnestada Eesti solidaarsel rahastamisel põhinevat meditsiinisüsteemi.

Kahtlemata on inimesi, keda see rahuldaks, nagu vastupidi. Küsimusele, kas Eesti meditsiini rahastamine vajab põhimõttelist ümberkorraldamist, tööandjate manifestis vastust pole.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles