Polkovnikute leskedel ei ole õigus, Pärnu haigla on tasemel

Pärnu haigla. Foto: Urmas Luik

Oleme Pärnus harjunud, et seltskonnas viibides, juhul, kui tulevad kõne alla meditsiiniteenused ja Pärnu haigla tuleb sageli kaasa noogutada mõne „teadja“ väitele: „Pärnu arstid ei tea, ega oska midagi.“

Enamgi veel, kinnitatakse, Pärnu haigla tohtrid on rumalad... Saamatud... Suisa nii saamatud, et isegi Soome neid ei taha. Õed olevat veelgi hullemad. Need ei oskavat korralikult kanüüligi panna.

Tuttava tuttav paranes Tartus või Tallinnas

Näiteidki tuuakse. Kui üksikud meedias kirjeldatud juhtumid välja arvata – ise ei mäleta tegelikult, millal viimati Pärnu haigla kohta midagi negatiivset ilmus, siis on näidete aluseks tavaliselt kellegi tuttava tuttavaga juhtunu. Juhtunut kirjeldades, paneb „teadja“ tuttava tuttav tavaliselt endale „õige“, peamine Pärnu arstist erineva diagnoosi, asudes võitlusse oma tervise eest. Loo lõpp on tavaliselt õnnelik. Tartu või Tallinna arstid konstateerivad, „teadja“ diagnoos oli õige ja viimasel hetkel päästab sealsete tohtrite oskus tuttava tuttava elu. Kõik noogutavad seda kuuldes nõusolevalt, sest sarnaseid lugusid on nad kuulnud varemgi. Samas jäädakse tihti hätta tuttava tuttava identifitseerimisega. Kuid seda pole vajagi. Kõik teavad niigi, Pärnu haiglas ei osata midagi. Ning müstiline ja identifitseerimatu tuttava tuttav elab oma linnalegendiks muutunud looga seltskonnajuttudes edasi.

Kahju, kuid selline suhtumine on üsna levinud. Isegi siis, kui palatihaiget vaatama tulnud sugulased nendivad, et oi, palatid Pärnu haiglas on meeldivalt puhtad ja tehnika kaasaaegne, siis ikkagi nähvatakse vaikselt: „Seda tehnikat peab oskama ka kasutada.“

Nähvavad polkovniku lesed ei hooma tegelikult, tõsise voodihaige valuvaba heaolu ja tema ümbruses puhtuse hoidmine on paras kunst. Sest valudes piinlevat voodihaiget huvitab puhtus ainult sedavõrd, kuivõrd vähe peab ta ennast liigutama. Kuid puhtus huvitab põetajaid ja patsiendi enesetunne huvitab õdesid. Olgu öö või päev, kuid vähemalt kirurgia osakonnas, kus siinkirjutajal oli õnn või õnnetus viibida, huvitas puhtus ja patsiendi enesetunne sealset personali kogu aeg. Ja mitte ainult. Ka patsiendi paanikahood, mis peaaegu abitul inimesel on haiglas kerged tulema või kapriisse haige nõudmised, kõik see ja palju rohkem leidis Pärnu haigla kirurgiaosakonnas oskusliku ja kiire lahenduse. Ja seda palju rohkemat on enam, kui jonniva patsiendi öine teenõudmine.

Nähvavad polkovniku lesed mõistavad siiski, intensiivravi palatist pääseb haige tavapalatisse siis, kui temaolukord on läinud paremuse poole.

Paranemise taga on suur töö

Tülpinud haige pääseb sealjuures juhtmetest, voolikutest, anduritest, kõigest sellisest, mis aheldab inimese voodi külge. See on meeletu kergendus. Eriti, kui valu järele annab. Kuid polkovniku lesk kipub siingi tegeliku haige tahtele vilistades juba plaane tegema.

Ta on kuulnud mitut tuttava tuttava imelise paranemisega seotud lugu. Ta on juba võtnud ühendust mõne „teadjaga“. Nii ta kahtlebki, kas haige paranemise taga on Pärnu tohtrite suur ja raske töö või läks äkki haigus üle ise? Ja polkovniku lesk on klient, kellel alati õigus. Nagu poes, siis, kui endale uusi jalavarje valitakse. Kuid haiglat ei saa võrrelda ninnu-nännu poega.

Kahju, et rahulolematute hääl on tohtrite ja õdede tööga rahulolijate häältest tugevam. Nii kipumegi ikka ja jälle noogutama, kui kuuleme järjekordset lugu tuttava tuttava imelisest paranemisest Tartus või Tallinnas. Tegelikult on ammu käes see aeg, kui pärnakas võib endale uhkusega tunnistada, Pärnu haigla on tasemel.