Peeter Järvelaid: Mereakadeemia ja mereriigi kompetentsikeskus

Peeter Järvelaid. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Mereriik vajab merenduslikku kompetentsikeskust. Selge on see, et Eesti asub mere ääres ja siin on olemas merendustraditsioon, mille eest meil tuleb hoolt kanda, sest riigile ajalooliselt oluliste valdkondade käigushoidmine nõuab igalt põlvkonnalt pingutust.

21. sajandil on jõutud veendumusele, et praegu pole paremat struktuuri merenduskompetentsi arendamise eest vastutava keskusena, kui seda võiks olla uutele alustele viidud Eesti mereakadeemia (edaspidi EMA). Praegu ei vasta EMA halduslik mudel nendele soovidele, mille täitumist ootaksid merendusega seotud asutused ja Eesti riik.

EMA peaks olema formeeritud halduslikult senisest suuremaid võimalusi andvaks struktuuriks, mille asutajaks oleks Eesti riik oma ministeeriumide, (majandus- ja kommunikatsiooni-, haridus- ja teadusministeerium), avalik-õiguslike ülikoolide, merendusettevõtete, huvitatud maakondade ja linnadega.

Oluline on, et EMAd ei käsitletaks edaspidi kui üksnes (rakenduslikku) kõrgkooli, mille koosseisus on kutseharidust andev merekool, vaid EMA juriidiline staatus peaks võimaldama siin arendada neid tegevussuundi, mis on vajalikud riigis merendusliku pädevuse terviklikuks arenguks.

Majanduslik mudel

Eestis on merendusliku kompetentsi hoidmine ja arendamine väga tugevalt pihustatud ja sellises olukorras pole riigil, kohalikel omavalitsustel ega ettevõtjail alati täit ülevaadet, kellelt üldse saab teatud pädevust nõudvat teavet. Muidugi on teabe tellijal siis alati kahtlused teenuse kvaliteedi suhtes.

EMA ja merekooli viimaste aastate areng on näidanud, et riik on asetanud merendushariduse keskused alafinantseeritud olukorda, kus vähimadki eksimused EMA juhtimisel viivad keskuse eksistentsiprobleemide ilmnemiseni. EMA kui kompetentsikeskuse moodustamine aitaks nüüdisaegsete kaasamispõhimõtetega luua majandusliku mudeli, mida vastastikku tugevdaks riigilt teaduse, hariduse (kutsehariduse) ja muude valdkondade hooldamiseks eraldatav raha.

Selline majandusmudel ei töötaks enam kui ainult riigi hallatav asutus, millel meie oludes puudub sageli igasugune isiklik initsiatiiv, vaid EMA saaks tegutseda eelarvega, mis peaks võimaldama teenida oma rahagi. Nii ei langeks riigile liialt suur koormus, et seda keskust pärast ülesehitust pidevalt heal tasemel hoida. Venitades EMA kui süsteemi väljaarendamisega, teenib see asutus riigile loomulikult kahjumit.

EMA vajab peale uue õigusliku mudeli loomise majanduslikku mudelit. Siin saaks kasutada Suurbritannia kõrgkoolide kogemust, kus valitsuse toetusel anti koolidele varasemast suurem tegevusvabadus.

Kaasamine ja tihe rahvusvaheline koostöö

Tänapäeval on halduse üks juhtmõtteid kaasamine. Iga struktuur, mis suudab olla kaasamises edukas, võib arvestada üldise eduga. Kompetentsikeskus on partneritele paremini hoomatav ja arusaadavam kui senine merehariduse süsteem.

Põhimõte saab olla vaid üks: riik aitab kaasa keskuse (mille lahutamatu osa on mereakadeemia ja -kool) pidevale arengule, toetades struktuure, mis tulevad jõudude liitmisega kaasa.

Eestil on puudulikult välja arendatud merenduslik pädevus ja see on viimastel aastakümnetel jätnud riigi ilma suurest hulgast rahast, mis merenduse kaudu võinuks meie riigikassasse laekuda. Rahvusvahelise koostöö mõttes on Läänemere piirkond väga soodne ja siin oleksid Eestil head väljavaated, kui loome elujõulise kompetentsikeskuse.

Eesti oludes oleks kõige ratsionaalsem asutada pädevuskeskus merendusliku hariduskeskuse juurde, sest siin tekib noorema põlvkonna õpetamise kaudu kõige kiiremini vajalik sünergia.

Kui looksime keskuse väljapoole haridussüsteemi või muu põhiprofiiliga õppeasutuse baasil, ei saa see kunagi sedavõrd kontsentreeruda lõpptulemusele, nagu seda suudab merenduslik haridusasutuste süsteem, mis on sulandatud kompetentsikeskuse sisse.

Täienduskoolitus ja merendusinstituut

Eestis on merendusharidus juba aastaid alafinantseeritud olnud. Või õigem oleks öelda, et mereharidusel pole lastud riigis saada omale sobivat juriidilist mudelit, mis tagaks kalli eriala toimimise, kasutades merenduse sisemisi ressursse, kaasrahastades omavahenditest põhikirjalisi eesmärke.

Praegu eksisteerib merendusharidus riigi hallatava asutusena, mis tegelikult on riigile kõige kallim vorm ega võimalda asutuste sees initsiatiivi rakendada.

Omaette teema on Eestis tulevastele meremeestele praktika andmine, mis peaks olema kõigi merendusega tegelevate inimeste mureks. Siin ei tohiks olla väljas omakasu peal ega jääda kõrvaltvaatajaks. Kui merekoolidel pole korralikke õppe- ega uurimislaevu, millega merele minna, kaotame peagi osa oma konkurentsieelisest.

Eestis on kujunenud olukord, kus peaaegu igal kõrgkoolil on mingi suurem või väiksem merenduslik institutsioon. Kõik need asutused paraku ei oska luua sünergiat koostööst, vaid põhiliselt ainult konkureerivad riigi vähesele rahale. Siin oleks lahendus jõudude koondamine IT-kolledži mudeli eeskujul, kus Tartu ülikool, Tallinna tehnikaülikool ja asjast huvitatud ettevõtjad lõid konsortsiumi, mis hästi toimib koolitaja- ja kompetentsikeskusena. Sama peaks toimuma merenduses.

Tugev liitmerendusinstituut oleks merenduskompetentsikeskuse ja meremeeste, sadamate ja logistikaga tegeleva koolitussüsteemi süda.

Kõrgem merekool

Eesti mereharidusel on Vene impeeriumis ja hiljem NSV Liidus olnud täita tähtis roll. Võime olla uhked oma ajaloo üle, kuid peame olema kriitilised viimaste aastakümnete arengu suhtes, mis on kujunenud peataoleku aastateks. Kui suurriigi merehariduse osana omati kunagi materiaalset baasi, tasub meenutada, et just Tallinn oli maailma suurima õppepurjelaeva Krusensterni kodusadam.

Pikki aastaid polnud Eestis merendusliku kõrghariduse andmise traditsiooni. Seda sai omandada NSV Liidu ajal Makarovi-nimelises mereakadeemias ja muudes merenduskõrgkoolides, mis olid instituudi staatuses ja praeguseks on üldjuhul saavutanud ülikooli taseme.

Eestil kui mereriigil peab olema ambitsioon anda merenduslikku kõrgharidust ja siin on arusaamatud niinimetatud meremeeste hääled, mis kutsuvad üles viima mereakadeemia laevaohvitseride õpet senisest veel madalamale tasemele, et vaid rektor võiks olla madalama kvalifikatsiooniga.

Eesti vajab merekompetentsikeskuse süsteemile üle minnes kindlasti mereakadeemia raames kõrgemat merekooli, mis ühtlasi annaks hea rahvusvahelise väljundi.

Mõnikord poleks paha võtta eeskuju ida poolt, seda enam kui Peterburi Makarovi mereakadeemia üks juhtjõude on ikka veel Tallinna merekooli kunagine kasvandik, kel tugeva teadlasena ja doktorikraadiga professorina ei tuleks mõttessegi, et tema alma mater’is ei taheta siiani tõsiselt tegelda teadusega, mis kuidagi meresõitu ei välista. Ülejäänud riikide kõrgemate merekoolide praktika kinnitab seda.

Merekool(id)

Kui asutakse põhjalikult välja arendama kõrgemat merekooli mereakadeemia sees, langeb pinge mereakadeemia ja -kooli vahel, kuhu on vastu võetud ja peaks vastu võetama noori inimesi, kellel veel pole gümnaasiumiharidust ehk põhikooli baasil. Eesti mereriigina vajab seda klastri osa samuti ja selge, et merekoolil on täita väga konkreetne praktilise meresõidu õpetuse andmise roll.

Samuti on tark koondada just merekooli juurde kogu tehniline park, mis vajalik merenduskoolituse andmiseks. Seal oleks see ühtse süsteemi järgi palju odavamalt, aga kindlasti kvaliteetsemalt säilitatud ja töökorras hoitud. Samal ajal saaks selle tehnilise baasi toel arendada merekooli õpilaste praktilisi oskusi.

Iga eriala vajab teatud spetsiifilist baasi ja kui Eesti riik rajas Tartusse ülikooli keemiahoone, mis suuresti õppeotstarbeline, või maaülikoolile väga moodsa veterinaariakeskuse (nüüdisaegsetest farmidest rääkimata), pole merekooli vajadused sugugi kallid.

Merenduslikud tehnopargid

Eestis on oma elujõudu tõestanud eraettevõtlus, kus tegeldakse laevaehituse ja -remondiga. Juba aastaid on mereakadeemia pidanud koostööplaane eraettevõtjatega, paraku pole seni jõutud edukate ühisprojektideni nii seaduste pärast, mis ei soosi koostööd, kui haridus- ja teadusministeeriumi poliitika tõttu, mis pigem soosib tehnoparkide loomist vaid Tartu ülikooli ja Tallinna tehnikaülikooli juurde.

Merenduslikud tehnopargid tuleks Eestis luua mereakadeemia, riigi ja eraettevõtjate ühistööna ja sünergia seisukohalt oleks nende parkide koht merenduslikus kompetentsikeskuses.

Riiklikud merendusprogrammid

Väikeriik, mis on merenduse klastri kuulutanud nii oma riiklikuks kui kultuuriliseks prioriteediks, peaks oskama suunata riiklike programmide raha merenduskompetentsi keskuse käsutusse. Eesti ei suuda teisel moel lähiaastatel kuidagi hankida sellist hulka raha, et kõnealust valdkonda oma merekultuurile vastavalt finantseerida.

Eestis on paraku tekkinud olukord, kus mitu mujal mereriikides hästi toimivat riiklikku programmi ei tööta meil nii, nagu nad ideaalis töötada võiksid.

Selliste programmide hulka, mis peaksid olema seotud merehariduse struktuuridega, kuuluvad kindlasti merendusklassid ja väikelaevajuhtide koolitamine, rahvastiku üldise ujumisoskuse ja eriti veekogudel päästmise oskuse programm, mere- ja veespordikeskuse väljaarendamine meremeestele. Samuti väikesadamate ja merendusettevõtluse koolituskeskus, mis seoks merendushariduse majandusliku tegevusega.

Kuigi meil on kultuuriministeeriumi halduses meremuuseum, ei ole see suutnud rahuldada mereäärse ühiskonna vajadust merendustavade hoidmisel ja merendushariduse (kultuuri) ajaloo väärtustamisel. Aga luues Eestis merekompetentsikeskuse õigusliku ja majandusliku mudeli, mis ärataks uuele elule nii mereakadeemia kui merekooli, peaks traditsioonidele väärikas koht leiduma.

Professor Peeter Järvelaid juhtis Eesti mereakadeemiat 2006-2007.