Riigikogu sügisene esimene istungipäev andis ainest imestuseks ja hämminguks, kui härra justiitsminister Rein Lang vastas kevadel 11 riigikogulase esitatud arupärimisele, mis puudutas lähisuhtevägivallaga seotud probleeme Eesti seadusandluses ja üldise ühiskondliku hoiaku kujundamises.
Riigikogu 13. septembri istungi stenogrammist selgub, et minister Langi arusaamade järgi on naiste põhiliste inimõiguste kaitsmine meestele diskrimineeriv, naistele suunatud vägivalla aktsepteerimine kodeerib naistele abitust jne.
Peretüli võib lõppeda õnnetusega
Esimene varjupaik lähisuhtevägivalla all kannatavatele naistele loodi Euroopas 1972. aastal Londonis, Eestis 2002. aastal. 2008. aasta andmeil on varjupaiku naistele Euroopas kokku 2069.
piltÜRO piinamisvastane komitee, inimõiguste komitee ja naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee on kõik juba 2000. aastate algusest peale juhtinud tähelepanu sellele, et Eesti seadused ei kaitse naist perevägivalla eest. Eeskätt just sellepärast, et naistevastane vägivald ei ole meil seadustes eraldi defineeritud ja seda ei käsitleta kriminaalkuriteona.
Peretülides saab igal aastal Eestis surma neli, Norras kümme naist. On naiste elu Norras hullem? Asi on tõlgendamises. Norra juriidiline käsitlus on range: perevägivalla toimumise paika ehk kodu nimetatakse kohe kuritööpaigaks ja sellele järgneb kuriteo uurimine kogu oma reeglistikuga, mitte peretüli lahendamine. Asju nimetatakse mujal maailmas õigete nimedega. Lähisuhtevägivald on seadusandluses aktsepteeritav termin ja statistika sellest tulenevalt õiglane.
Eestis tapab vägivallatseja tihtipeale kogemata, ettekavatsematult. Õnnetus. See, et mees on oma naise vastu korduvalt käe tõstnud, ei pea olema kohtu silmis mitte raskendav asjaolu, vaid hoopiski õnnetuse selgitus. Karistusseadustikus puudub termin “perevägivald”.
Justiitsminister Lang aga þongleerib riigikogu kõnepuldis osavalt teemaga. Erilist hämmingut valmistab ministri tõekspidamine: “Võime oletada, et kui tugevdame naise kui ohvri kuvandit, võib juhtuda, et mehed tunnevad ühiskondlikku survet mitte teatada ohvriks langemisest ei meditsiinitöötajatele ega politseile, kartes, et neid seetõttu alaväärtuslikeks pidama hakatakse.”
Tõsi on, et lähisuhtevägivalla ohvrite hulgas leidub mehigi, aga reeglina jääb peretülis füüsiliste näitajate poolt alati naine siiski nõrgemaks ja kannatajaks pooleks. Meestele loodud varjupaigad Euroopas seisavad enamasti tühjana.
Härra Lang loodab oma vastustes naistevastase vägivalla vastu võitlemisel koostatavale perevägivalla arengukavale, aga mitte seaduste täiendamisele.
Naistevastase vägivallaga võitlemise imevitsake, arengukava, näeb ette ennetus- ja teavitustööd, õigusteadlikkuse suurendamist, naistevastase vägivalla ulatuse ja olemuse regulaarset kaardistamist, protseduurireeglite väljatöötamist ohvri tuvastamiseks ja abistamiseks, pakutavate teenuste analüüsi ja arendamist, lepitusmenetluse rakendamise analüüsi jne.
Kahjuks paneb minister oma vastustes riigikogu liikmete küsimustele ühte patta kõik vägivalla ja lähisuhtevägivalla ohvrid ja kõik ongi sassis nagu Kört-Pärtli särk pühapäevahommikul. Statistika andmetel siiski on lähisuhtevägivalla ohver iga kümnes Eesti naine. Eeldada võib, et see arv on kordades suurem, sest politsei poole pöördutakse alles viimases hädas.
Suured sammud
Eelmisel nädalal toimus Tartu ülikooli Pärnu kolledþis Pärnumaa-Buskerudi koostöökonverents “Vägivallast ei ole väljapääsu”, mille peateema keskendus naistevastase vägivalla olukorrale Norras ja Eestis, seadusandluse võimalustele nendes riikides ning vägivalla vähendamise võimalustele norralaste kogemuste põhjal ja eestlaste esimestele sammudele sellel teel.
Konverentsil jäid kõlama, et Eesti ja Norra ühiskonda võitluses lähisuhtevägivallaga saab võrrelda kui arvelauda ja arvuteid. Politsei saaks lähisuhtevägivalla probleeme tõhusamalt lahendada, kui seadusandlus vastaks ühiskonna vajadustele ning Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjoni nõuetele.
Samuti tuli jutuks, et lähisuhtevägivalla teema peab saama üldisema ühiskondliku kajastuse meedia, avalikkuse, kodanikeühenduste ja poliitikute poolt ja et lähisuhtevägivalla vähendamine sõltub meie ühiskonnas poliitikute ja arvamusliidrite koostööst.
Septembri algul esitasid Euroopa Parlamendi 369 saadikut deklaratsiooni, millega soovivad kuulutada välja Euroopas ühise naistevastase vägivalla vastu võitlemise aasta. Euroopa Komisjon, Euroopa Nõukogu inimõiguste erivolinik Alvaro Gil-Robles, kes külastas 2003. aastal Eestit, leidis, et “perevägivallavastaseks võitlemiseks on tähtis tugevdada õigusraamistikku. Nii füüsilise kui psühholoogilise perevägivalla määratlus peab olema Eesti õigusaktides toodud”.
Jah, härra justiitsminister?