Palmisaarel karastunud korvpallikoondise jokker Raadik: olen senisest professionaalsem

Ats Kuldkepp
, spordireporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti korvpallikoondise kandidaat Rain Raadik (paremal)
Eesti korvpallikoondise kandidaat Rain Raadik (paremal) Foto: Tairo Lutter

Eile täies koosseisus kokku saanud ja Riias peetavaks EM-finaalturniiriks valmistuma hakanud Eesti korvpallikoondise müstilisemaid liikmeid on 26aastane 208 cm pikkune keskmängija Rain Raadik. Möödunud suvel esines ta kuulsa Argentina ja muude koondistega heideldes südikalt, aga lendas siis Prantsusmaale kuuluvale Kariibi mere palmisaarele Guadeloupe'ile. Nüüd tunneb ta, et suudab koondise edusse veelgi rohkem panustada.

«Vasaku käega pole ma viskama hakanud, aga tunnen, et olen mõnes asjas edasi läinud. Varem on mõni öelnud, et olen pehme mängija, aga seal sain korraliku karastuse. Pisivigasid ära ei vilistatud, küünarnukid käisid kogu aeg roietes ära. Sain paugud sisse ja pärast iga mängu oli keha sinine. Siis mõtlesin, et hakkan ise ka vastu panema, ja paningi. Aga nüüd ei tea, mis saab, kui koondise treeningul (Janar) Taltsile või (Kristjan) Kangurile pauke panna,» naeris Raadik.

Pehmo-mainest aitab tihtipeale lahti saada ka lihasmassi kasvatamine. «Jõusaalile pöörasin tähelepanu küll, iseasi, kas seda silmaga näha on. Rahul olen sellega, et hakkasin kangisaalis professionaalsemalt käituma. Alati võtsin väikese märkmiku kaasa ja panin kirja, mitu kordust mingi vahendiga vaja teha on. Hea oli vahel märkmikku lapata ja vaadata, et kahe kuuga olid raskused tunduvalt muutunud,» meenutas Raadik.

Professionaalsusest rääkides lükkas Guadeloupe’i meistrivõistluste hõbeda teeninud Raadik ümber ka müüdi, nagu oleks Kariibi mere saartel kohustuslik kogu aeg eksootilisi kokteile kulistada. «Kahe treeningu vahel ma ei läinud ju randa ja ei hakanud Mojitosid jooma. Aga ma ei teadnud ka ise, mis seal toimuma hakkab. Õnneks oli nii nagu siin: hommikul oli trenn ja õhtul samamoodi. Laupäeviti olid mängud ja pühapäev vaba. Vabal päeval ikka käisin rannas - Kariibi meri oli siinsamas ja patt oli seda võimalust kasutamata jätta. Aga mitte nii, et kogu aeg kokteil näpus oleks.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles