Eesti ja Raul Castro mängud

Mitte kõik pole vaimustuses Kuuba saatkonna avamisest. Foto: Reuters

Enne Kuuba käitumise kiitmist pean vajalikuks möönda, et Eesti praegune halb sundseis välispoliitikas on otseselt seotud omaaegse keeldumisega välispoliitika kontseptsiooni koostamisest. See töö võeti küll ette, ent tulenevalt toonastest mängudest läks see kamba isehakanud asjatundjate kätte, kes ei suutnud midagi mõistlikku paberile panna. Algas mitte välispoliitika, vaid improviseerimine, millest avalikkusel on kõige rohkem teavet piirilepingute tegemisest ja kilusõjast Lätiga.

NATOsse ja Euroopa Liitu pääsemine tähendas seda, et nüüd hakkasid teised meie eest otsustama. Sealtpeale on meie endi tegemata jäämised kiired välja lööma. Olgu selleks pronksiöö või praegused ei-tea-aga-peame-tegemised.

Kui võtta neist olulisim, on iva selles, et just kontseptsioonidesse pannaksegi kirja koostööpartnerid ja Eesti huvipiirkonnad mujal. Otse öeldes – meil pidanuks ammu selge olema: kuna suures poliitikas on kindel raamatupidamine, tuleb pidada rehkendust migrantide üle ja teada, kust ja milliseid pagulasi vastu võtta.