Kui Pärnu Waldhofis puupappi valmistati 6.

Saksa kergristleja Augsburg osales sõjategevuses Liivi lahel. Kahju sõjalaev märkimisväärselt ei teinud, kuid paanikat külvas küllaga. Foto: Olaf Esna erakogu

Kuni esimese maailmasõja alguseni 1. augustil 1914 toodeti Waldhofis rahulikult tselluloosi ja solgistati Pärnu jõge ning lahte.

Mõni ehk informeeritum vabrikus töötav sakslane taipas naasta kodumaale, sest juba 1914. aasta suve hakul kuulutas Vene valitsus välja sõja ettevalmistusperioodi, millega kaasnesid vastavad korraldused näiteks Balti laevastikule. Kui sõda puhkes, Saksa kodanikest Waldhofi juhtkond viisakalt öeldes interneeriti. Eestlased tunnevad seda teguviisi rohkem küüditamise nime all. Eesti ajaloo 5. köites (lk 398) on kirjas, et kuni 1915. aasta juunini saadeti Baltimaadest välja kuni 700 sakslast, enamasti riigisakslased.

Sõja korral vaenlase kodanike interneerimine on üldlevinud komme ja kindlasti tegid sama sakslased Venemaa alamatega, kui nad ei olnud poliitilised põgenikud. Suurvene šovinismi laineharjal sattusid põlu alla baltisakslased. Näiteks küüditati 1915 koos abikaasaga Irkutskisse sünnilt Venemaa kodanik, Pärnu linnapea Oscar Brackmann, vaatamata sellele, et ta oli aastatel 1907–1912 olnud Vene III riigiduuma liige ja veel 1915. aastal saanud Vene keiserliku riiginõuniku tiitli ning ekstsellentsi aunimetuse. Ilmselt segas Brackmann linnas kamandavaid kõrgemaid sõjaväelasi, eeskätt polkovnik Rodzjankot.