Kui tahes heal ja väärikal eesmärgil valminud sotsiaalkampaaniad, mille raames tänavate äärde kleebitakse plakateid, lastakse telekas reklaame ja tehakse veebimänge, mõjuvad sageli õõnsana, eriti kui nende teostus reklaamikunsti mõttes on keskpärane.
Teadvustamine, et kodanikud maksaks makse, ei lööks last, jooks vähem, suitsetaks vähem, sööks rohkem rohelist, sinist ja punast, paneks turvavöö peale, ei räägiks roolis mobiiliga ja nõnda edasi, on kindlasti vajalik. Vastasel juhul läheb ju meelest. Ja kui inimene kehva mälu tõttu hakkab järjekindlalt lapsi peksma, ise samal ajal juues, suitsetades, liha süües ja autoroolis sõnumeid saates vähemusi alla ajades, väsib ta kiiresti ega suuda enam täita otseseid tööülesandeid. Tuues omakorda suurt kahju Eesti majandusele.