/nginx/o/2018/01/24/7510997t1h871b.jpg)
Juhtusin esmaspäeva õhtul AKd vaatama, seda just hetkel, kui valitsus teatas, et paarkümmend pagulast võivad nüüd tulla, uued kodud on neid ootamas. Kuna see uudis mind ei rõõmustanud, vahetasin kanalit. Sattusin saatele "Kodutunne", kus teatati, et järjekordse paljulapseliselise põlise Eesti pere elamiskõlbmatu korter muudeti tänu eraannetustele elamisväärseks.
Pärast seda uudist meenus mulle mõnda aega tagasi nähtud USA film, kus Ameerika Ühendriikide kohtu ees seisid albiinoneegrid, kes taotlesid asüüli. Kodumaal ootas neid nende ebatavalise välimuse tõttu tapmine eriti piinaval viisil, algatuseks oleks neil kodus murtud käe- ja jalaluud. Kohtunik, neeger nagu kohtualusedki, teatas, et kui ajad olid paremad, oli USA asüülipoliitika leebe. Tal on väga kahju et neid inimesi kodumaal selline saatus ootab, kuid Ameerika majanduses on nüüd kehvad ajad ja valitsuse seisukoht on, et esmajoones tuleb hoolitseda oma rahva heaolu eest.
Kuigi tegu polnud ulmefilmi, vaid üsna tõsielulisega, mis tõenäoliselt tolle aja pagulaspoliitikat kajastas, tekitasid kolm mainitud teleelamust kokku ulmelisena tunduva unistuse: kas eestlased ei võiks endale kunagi valida valitsust, mis nende heaolu esiplaanile seaks? Meenus hiljutine kampaania "Eestlased koju tagasi". Uus valitsus jätkas võõrsile läinud rahvuskaaslaste kojumeelitamist maksude tõstmisega … Tunnen mitut noort, kes ütlesid, et ei jää ootama, kuidas elu niigi raske toimetulekuga kodumaal hoopis võimatuks tehakse, ja lahkusidki tööle välismaale. Seni olid nad kodumaalt lahkumist positiivsete muutuste lootuses teoreetilise variandina kaalunud.
Juba enne Euroopa Liiduga liitumist kartsid paljud inimesed euroliidus lõksu, et uue liitriigi üks funktsioonidest hakkab olema väikerahvaste teiste hulka sulatamine ja taktikaks saab lihtne põhimõte "omad välja, võõrad sisse". Muidugi liigitati need ettevaatlikud inimesed vandenõuteoreetikuteks ja progressivastasteks tagurlasteks.
Kas kahtlustel oli alust? Mõni nädal tagasi teatas valitsus, et 80 pagulast on otsustatud vastu võtta. Paljud eestlased oleksid eelistanud kuulda valitsuselt mehist kategoorilist "ei-d" koos loogilise põhjendusega, et kuni Eesti rahvaarvust üle 30 protsenti moodusustava muulaskonna lõimimine pole edukalt lõpetatud, ei taha põlisrahvas uutest pagulastest kuuldagi. Kuid number öeldi välja ja pagulaste probleem näis olevat Eestile lõpplahenduse leidnud.
Kummalise ja veel vähem rõõmustavana kõlas järgmisel päeval samades kõnetorudes arutlus samadelt inimestelt, et need valitsuse otsustatud 150 pagulast võetakse vastu ja jutul lõpp.
Ülejärgmisel päeval jätkasid samad tegelased arutlusi "150-200 vastu võtta otsustatud pagulase" teemal, mõni nädal hiljem öeldi, et "ega me oma 353 pagulasest kuhugi pääse". Selle jutu peale arvasid paljud minu tuttavad, et see polegi päris jutu moodi, ja vallandusid arutelud, kas end maksutõusu silmas pidades võimule valetanud valitsusel on seaduslikku õigust kinkida jalatäitki eestlaste maad neile, keda põlisrahvas pole külla kutsusnud.
Lähiajaloost, mille tagajärgi praegugi maitseme, on teada, et maa võetakse vaenlaste poolt vägisi. Kui aga need, kes heas usus valitsejaks valiti, seda vabatahtlikult hakkavad kinkima, meenuvab ajaloost hoiatavate näidetena naaberrahvas liivlased ja nende valitseja Kaupo. Sõjapõgenikke tuleb loomulikult aidata, see aga ei pea tähendama aafriklaste ja Lähis-Ida rahvaste Euroopasse ümberasustamist.
Isegi kui neid tuua oma kodumaalt ära Euroopasse sõjapakku, tuleb peavarju pakkuda niikaua, kuni olukord võimaldab kodumaale tagasi pöörduda. Kõnealustel kontinentidel on alati odad vihisenud, kui Lõuna-Euroopa riigid oleks oma piiride kaitsmisest loobunud varem, oleks ida ja lõuna poole jäävad rahvad vallutanud Euroopa varem, mitte alles praegu.
Varasemal ajal kaitsti oma maad vallutajate eest sõdides, moodsal, tsiviliseeritud ajastul on tihtipeale piisanud piirivalvest. Lõunaeurooplaste otsus loobuda piiride valvamisest ja sakslaste, austerlaste ja rootslaste otsene kutse vaesematele rahvastele suurte toetuste ja mugava äraelamise pakkumise näol on otsus, mida tuleb austada, kuid keegi ei saa sundida loogiliselt mõtlevaid rahvaid ühinema matemaatiliselt võimatu missiooniga asustada oma territooriumile ümber Lähis-Ida ja Musta Mandri rahvad.
Nagu lähiminevik on tõestanud, ei maksa lubadused kindlaks määratud pagulaste arvust midagi, seetõttu peaksid eestlased olema valmis oma maad kaitsma enne, kui vallutajad on ülekaalus. Kelle poolel on Eesti valitsus eestlaste püsima jäämise, elu ja surma küsimuses? Päris kindlasti pole valitsusel õigust loobuda riigi sünnitunnistusest Tartu rahust, pärast sellist sammu on Eesti riiklik iseseisvus kerge saak idanaabrile. Kahjuks näib, et meie riiklust kaitsva tähtsaima lepingu nullimine on valitsuse kindel soov.
Kas taastatud Eesti Vabariigi valitsejad on juhuse tahtel saanud valitsus valitsuse järel naiivsed kodanikud? Võttes arvesse, et üks KGB kunagisest kaastöölisest uusaegne Eesti valitseja sai juba hakkama suure hulga Eesti mere ärakinkimisega, tekib paratamatult kahtlus, et Eesti Vabariigi ja eestlaste eksistentsi ohtu seadmine pole juhuslike naiivide kogemata tehtavate vigade jada. Tahaks loota, et Eesti värava avamine Euroopat vallutavatele hordidele on nagu kahjuks peagi aset leidev Tartu rahulepingu hävitamine järjekordne ebaseaduslik samm, milleks valitusel juriidilised volitused puuduvad ja mida oma kodumaast hoolivad inimesed saaksid tulevikus kehtetuks kuulutada.
Sel juhul jääks lohutuseks teadmine, et kunagi, soodsate sise- ja välispoliitiliste olude kokku langemisel sünnib ehk ime, nagu see sündis 1918., 1919. ja 1920. aastal ja et sellel ajal leidub veel eestlasi. Nende seas uusi Kuperjanoveid ja Poskasid, kes esiisade kangelastegusid korrata ja praegusi vigu parandada suudaksid.
Kui aga praegu sündmusi suunavate jõudude kavatsused peaksid korda minema, on vähe lootust, et meie järeltulijad Zanna-Triin ja Tõelemb-Ibrahim ajalugu korrata suudavad või tahavad. Kas ei maksaks eestlastel sel korral õppida juutidelt ja järgida Israeli seisukohta pagulaste vastuvõtmisel? Olgu öeldud, et need, kes rõhuvad eestlastest põgenikele teise ilmasõja ajal, ilmselt ei tunne seda traagilist teemat. Näiteks tuuakse neid, kes said jääda, vaikides sellest, et kõik võitjariigid andsid meie inimesi N Liidule välja. Erilise lahkusega meie inimeste väljaandmisel olevat kaasaegsete sõnutsi silma paistnud prantslased.
Tulles lõpetuseks tagasi tänaste telesaadete juurde, siis pisut pärast käesoleva mõtiskluse alguses mainitud saateid näidati tänapäeva elu Ühendkuningriikides. Täpsemalt oli saade sellest, et Briti maksumasja raha eest koolitatakse migrante, kes, saanud hariduse parimates ülikoolides, suunduvad oma ajaloolisele kodumaale võitlejate ridadesse ja deklareerivad, et nende suurim soov on lõigata maha pea samadel maksumaksjatel, kes oma rumaluses neile hariduse ja muretu lapse- ja nooruspõlve kinkisid. Selle saate valguses tahaks loota, et ehk on eestlased sel korral võimalised õppima teiste vigadest, rohkem võimalusi meile võib-olla ei anta.
Meie omad eestikeelseid telekanalid on korduvalt käsitlenud pagulasteemasid. On näidatud Saksamaale tulnud neegreid, kes vaatasid siira imestusega, kui neile näidati, milliseid protseduure peab tegema taimedega, enne kui nende külge viljad kasvavad. Näidati Eesti pagulaskeskuses elutsevaid neegreid, kes ütlesid, et pole eales tööd teinud ega kavatse seda iial tegema hakata. Näidati piirivalvurit, kes rääkis, et saabuvate neegrite esimene küsimus on: "Kus on minu maja ja auto"?. Lehest lugesin hiljaaegu Rootsist naasnud eesti rahvatantsijatest, keda teist nahavärvi inimesed päise päeva ajal röövisid kohaliku politsei valvsa pilgu all, ilma et politsei oleks sekkunud, kartes saada süüdistust rassismis. Seega oleks politsei suure tõenäosusega sekkunud ja asunud röövleid kaitsma, kui rahvatantsijad oleksid püüdnud ennast kaitsta.
Pole kuulnud, et meie valitsus oleks selle juhtumi kohta Rootsilt aru pärinud. Kui uskuda inimesi, kelle koduriik on juba aastakümneid pagulastele avatud, pole enamik pagulasi tööle hakanud. Kui mitte pidada tööks narkootikumide müümist, röövimist ja varastamist. Kui need kodanikud just ei valeta, siis väidetavalt ei kirjuta press migrantide tegudest, kuna see olevat keelatud.
Küll räägivad kohalikud elanikud suust suhu uudiseid igapäevastest vägistamistest, röövimistest ja muudest kuritegudest, mida on toime pannud "abivajajad", kellel erinevalt abiaandjatest on puutumatute staatus. Kas me sellist Eestit tahamegi? Kui Euroopa Liit saab Eestit selliseks sundida, siis kas ei tuleks sellest liidust välja astuda?