Kommentaar: Suurriikide suhetest ÜROs toimunu põhjal

ÜRO peaassamblee Foto: Reuters

Iga-aastane poliitetendus, milleks maailma liidrid New Yorki sõidavad, oli seekord suhteliselt lühike, sest äramärkimist vajas maailmaorganisatsiooni enda 70. aastapäev ja seda taheti tähistada koos. Pusimist ÜRO kõnepulti pääsemiseks ülddebatis ikka oli, sest Euroopa liidritest pääses esimesse kõnelejate gruppi vaid president Francois Hollande Prantsusmaalt – seda Barack Obama, Xi Jinpingi, Vladimir Putini, Hassan Rouhani kõrval. Teises grupis olid Ukraina president Petro Porošenko ja Briti peaminister David Cameron, kolmandas Palestiina liider Mahmoud Abbas, neljandas India ja Iisraeli peaminister Narendra Modi ja Benjamin Netanyahu ja Saksa kantsler Angela Merkel.

Erilise tähelepanu all oli mõistagi suurpoliitika hetke paha poiss Putin, kes mängis enda arvates peent mängu: tuli lennukilt otse ÜRO peakorterisse, luges paberilt väidetavalt enda koostatud kõne maha, suhtles maailma kümne liidriga, sõi kõhu täis ja lendas koju. See kõik kestis kümme tundi ja pidi märku andma sellest, et kui oleme sanktsioonide tõttu isoleeritud, siis seda nii võtamegi, aga ...

Venemaa ajakirjanikud ja Moskva suuvoodrid mujal maailmas ponnistasid maksimaalselt, et tõestada: Kreml ei ole isolatsioonis. Ometi ei kutsunud Putini kõne saalis esile ühtegi vahe-aplausi, kohtunute nimekiri – Ban Ki-moon, Obama, Kuuba riigijuht Raul Castro, Jaapani peaminister Abe, NATO peasekretär Stoltenberg, Iraani ja Tadžikistani president Rouhani ja Rahmon, Iraagi ja Türgi peaminister Abadi ja Davutoglu, Saudi Araabia kuningas Salman – on küll soliidne, ent liialt Lähis-Idaga seotud. Plusse ei anna teadminegi, et Tadžikistani mees küsis kohtumist seotult taliibide sõjalise eduga Afganistanis ja Jaapani peaminister soovis tagasi Kuriili saari.