Lahkunu viimne tee algas pühakojast

PP
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1930ndail tehtud fotol on sellal Pärnus kasutusel olnud matusevanker. Iga lihtinimene seda oma lähedase kalmistule sõidutamiseks tellida ei jõudnud, vanker oli rohkem härrasrahva tarvis. Vaesem inimene sai surnuaiale kätel kantud.
1930ndail tehtud fotol on sellal Pärnus kasutusel olnud matusevanker. Iga lihtinimene seda oma lähedase kalmistule sõidutamiseks tellida ei jõudnud, vanker oli rohkem härrasrahva tarvis. Vaesem inimene sai surnuaiale kätel kantud. Foto: Erakogu

Pärnus töötab praegu kolm matusebürood, vanim neist juba 1997. aasta augustis loodud OÜ Vinuk. Harva on matusetalituse korraldajaks kirik.

Vanuselt teine on mullu aasta alguses sündinud Viimne Tee, mis tegelikult on selleks ajaks mitu aastat töötanud matusebüroo Matmar järeltulija.

Noorim siinsete matusebüroode hulgas on Hingemaa, mis alustab Haapsalu maanteel sisuliselt tööd täna, 2. novembril.

Matusebüroode kaugemast minevikust rääkides peab mainima, et aastail 1918-1940 Eesti Vabariigis selliseid asutusi ei tuntud, sest kõik inimese siit ilmast lahkumise järel toimuvad talitused oli seotud kirikuga: matusedki olid väga harvade eranditega kõik kiriklikud ning kadunukesega hüvastijätt ehk matusetalitus peeti kirikuõpetaja poolt pühakojas, mille kogududuse liige lahkunu oli.

Ilmalikke matusetalitajaid, kes tänapäeval matusetalitusi läbi viivad, tollal ei olnud.

Kadunukesed sängitati Pärnus kolmveerand sajandit tagasi ühele Pärnus kolmest surnuaiast: kas Vana-Pärnu, Alevi I või Alevi II kalmistule.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles