/nginx/o/2016/08/22/5747713t1h1c46.jpg)
Eesti Vabariigi presidendi mõttekoja kärajad toimusid 15. oktoobril Pärnus ja arupidamise sisuks oli oma riigi 100. aastapäeva lähenedes Eesti elujõu allikate otsimine. Rahvast edasi viiv elujõud oleneb igast inimesest, külast ja linnast. Ses mõttes on oluline arutleda igas paigas eraldi nii oma paikkonna kui kogu riigi tuleviku üle.
Vaja on mõlemat. Märgata ja tunnustada seda, mis arengule kaasa aitab, ning vastupidi: ka takistustest tuleb rääkida, sest neile kulub märkimisväärselt ressurssi. Alljärgnev on vastus 26. oktoobri Pärnu Postimehes lehe peatoimetaja Peeter Raidla esitatud üleskutsele võtta sõna Pärnule tähtsatel teemadel ja käsitleb rahva elujõu allikate reostamist.
Korruptsioon
Äsja avaldati üleilmne korruptsioonitabel, kus Eesti asub 26. kohal, ja selle aluseks on sahkerdamise tajumine avalikus sektoris. Ohte on siin ridamisi: pettumine oma riigis, kus ühed on võrdsemad kui teised. Pettumine demokraatias, diktatuuriihalus. Ebapädev ja raiskav valitsemine seetõttu, et otsustama ei pääse asjatundlikkuse järgi, vaid onupojapoliitika kaudu. Välisinvesteeringutest ilmajäämine, kuna potentsiaalsed tulijad ei taha teha lisakulutusi ametnike ”määrimiseks”, ja Eesti riigi maine langus rahvusvahelises plaanis.
Pärnu Postimehes (21.10) on juttu avalikust konkursist, leidmaks linna hoolekandeasutuse juhataja. Vastavast kuulutusest on välja jäetud tööandja ootused sotsiaaltööalase hariduse suhtes (hooldamine asutuses on sotsiaalteenus) ning hoopis antud vihje meditsiiniharidusele. Peale selle näeb linna personaliotsingu eeskiri ette arvutioskuse küsimist, kuid sellest polnud kuulutuses sõnagi.
Siin on ju küll põhjust huvi tunda, kas tegemist on vaid petumänguga ja tegelikult otsib linnavalitsus sobivat rakendust juba väljavalitud teenekale parteilasele? Tülgastus kohaliku erakondliku sahkerdamise vastu võib olla üks põhjuseid, mis sunnib eetilisemaid inimesi mujalt elukohta otsima.
Kuna Pärnu linnavolikogus toimuva otsustamise puhul ei fikseerita iga konkreetse poliitiku seisukohta (protokollist leiab vaid ”poolt-vastu-erapooletud” koguarvud), võibki iga probleemse teema puhul mugavalt peituda kollektiivse vastutamatuse varju.
Sadama loovutamine, kultuurinõukodade laialisaatmine – kõik see sai sündida ainult konkreetsete poliitikute toetusega. Nende nimed peavad olema avalikult kättesaadavad (nagu riigikogu puhul).
Ettepanek: Pärnu Postimees võiks enne märtsivalimisi avaldada volikogu võimuliidu liikmete nimekirja ajast, kui otsustati näiteks paremkalda sadama kolimine Vana-Pärnu elanike naabrusse ning vastava eelnõu esitajad ei pidanud vajalikuks kohaliku rahvaga enne seda aru pidada. Siis saaks kohe kõrvale heita need valimisnimekirjad, kus samad nimed esinevad. Ja muidugi on tarvis nimelise hääletamise korda volikogus.
Ükskõiksus
Kodanike pime usk sellesse, et küllap iga nelja aasta tagant valitavad juhid ning tururegulatsioon asjad parimal viisi paika panevad, võimaldab rahva nimel ja ei tea kelle huvides tegutsedes sigadusi korda saata.
Meenutuseks katsed rajada spordihall linna taha põllule või liuväli teatri ette parki. Pärnu õnneks said viimati nimetatud juhul takistuseks just nimelt inimeste loobumine ükskõiksusest ja üsna üksmeelne väljaastumine väljaku kaitseks. Kas samasugust solidaarsust võiks loota siis, kui meelepaha autorid pole poliitikud, vaid ärimehed?
Mina näiteks loobusin Pere Leiva toodete ostmisest mais, kui kohalik leht teatas kunagise Cibuse kondiitritsehhi sulgemisest ja mitmekümne töötaja koondamisest. Nüüdseks on ka leivategemine siit Tartusse kolitud. Kas meil piisab kokkuhoidmist, astumaks välja tööta jäänud kaaslinlaste kaitseks?
Igaühel on poes ostukorvi täites võimalik valida mõne teise firma toodete hulgast juhul, kui ta hoolib omadest ja kui tal on pärnakana küllalt uhkust. Meiega võiksid solidaarsed olla Eesti muudegi paikade elanikud, sealhulgas Tartu omad: varsti leiab Pere Leib ehk, et näiteks Pihkvas on veel tulusam tainast sõtkuda.
Inimvara raiskamine
Igast riiklikust aruandest õhkub muret Eesti ühiskonna vananemise ning töötegijate arvu kahanemise pärast. Emapalgale kulub ligikaudu 2,4 miljardit krooni aastas, kuid juba sündinud laste käekäigu vastu on riiklik huvi tunduvalt leigem: pole teenuste kvaliteedistandardeid, puuduvad uuringud asendushooldusel üleskasvanute toimetulekust, perekonnas (kasuperes) hooldamise maht on kümne aastaga ligemale 2,5 korda kahanenud.
Osalt tänu emapalgale on saavutatud sündimuse mõningane kasv, samal ajal kasvab Eesti 37 lastekodus kokku ligi 1200 last (hooldusperedes umbes 400). Ükskõiksust nende tuleviku suhtes nimetangi inimvara raiskamiseks. Ja needki pered, kes ei vaja kõrvalabi laste üleskasvatamisel, peavad oma lapsi kooli hoolde usaldades leppima neis väärkohtlemise tõenäosusega. Küsitlesin äsja Tartu ülikooli Pärnu kolledži esimese kursuse tudengeid ahistamise ja vägivalla suhtes nende eelmistes koolides ja tulemus on hirmutav. Kaheksa noort 22st räägivad löömisest käega, kuus jalaga, viis näkkulöömisest, kümme tunnistavad, et esineb lükkamist ja tõukamist, halvustavate nimedega kutsumist, riietuse ja välimuse üle irvitamist.
Kui hirm kooli minna ja möll tunni ajal takistavad õppimist, on seegi inimvara raiskamine. Midagi on oluliselt paigast ära nii haridust, hoolekannet ja lastekaitset korraldavates reeglites kui perede huve esindavate koolihoolekogude töös.
Vaesus
Statistikat on erinevat, kuid väidetavalt on Eestis vaesusest ohustatud ligemale 20 000 last. Kõige raskemas seisus peredele on riiklik toimetulekutoetus, kuid see aitab vaevalt hinge sees hoida ega ole küllaldane lapse arenguvajaduste rahuldamiseks.
MTÜ Perede ja Laste Nõuandekeskuse uuringu tulemuste põhjal (Päevaleht 9.09.10) on toetustest elavates peredes ohustatud nii laste vaimne kui füüsiline areng, suhted sõpradega, kodune kliima. Umbes pool neist peredest ei saa oma lastele pakkuda liha ega kala, puu- ega juurvilja.
Olukorra muutmiseks tuleb kõigepealt taastada varasem kord, kus riiklikku lapsetoetust ei loetud toimetulekutoetuste arvutamisel sissetulekute hulka. Vajalik raha riigieelarves on üle igasuguse mõistliku piiri paisutatud emapalga maksimumina olemas. Pärnust valitud/valitavatel riigikogulastel on võimalus siin midagi ära teha.
Euroformalism
Selle üks näiteid on (väidetavalt Euroopa Liidu) reeglid, mis lubavad sadu tonne veel kasutatavat toitu ära visata ja näljased lapsed tühja kõhuga jätta. Mingit abi võiks olla ”parim enne” toidukauba jagamisest puudustkannatajatele, kuid SA Eesti Toidupanga kogemuse põhjal edeneb see visalt: ülikarmide reeglite tõttu, ostjate kaotamise hirmus ja teravas konkurentsis on suurtel toidupoodidel (väheste eranditega) tihti lihtsam veel söögikõlblik kraam prügimäele saata kui heategevusühingutele edasi anda.
Pärnakad saavad protsessi mõjutada niimoodi, et hakkavad püsiklientideks poes, mis äraviskamise asemel toidu vaestele jagab.
Lõpetuseks on hea tuua Pärnut positiivse eeskujuna teistele: diakooniarahva, veterinaar- ja toiduameti ning suurkaupluste koostöös on meil raiskamist vähem ning suur osa veel kasutatavat tasuta söögikraami jõuabki hättasattunud peredeni.
Pärnu panus valmistumisel Eesti riigi 100. aastapäevaks võikski olla algatusvõime ja uuenduslikkus, et leida lahendused ülaloetletud reostusallikate kõrvaldamiseks.