Relvatärin tänavail ei ole naljakas (1)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Politsei. foto on illustreeriv.
Politsei. foto on illustreeriv. Foto: Urmas Luik

Kujutagem hetkeks ette kõrges vanuses vanaprouat, keda lisaks austusväärsele eale kollitab ka haige süda. Eeldame, Eestis täiesti õigustatult, et ta ei tea midagi volbriöö ega ka helloweeni tähistamise tänapäevastest kommetest.  Nüüd saadame vanakesele ukse taha elutruult surmaks dekoreeritud pidulise. Mis juhtub? Eksisteerib suur tõenäosus, et proua elupäevad saavad ehmatusest ühele poole.  Kuuldavasti oli üldjoontes midagi sarnast Saksamaal mõned aastad tagasi juhtunud.

Kui eel pool kirjeldatud juhtum on oma olemuselt traagiline, siis olukord, kus teenistusülesandeid täitev relvastatud politseinik peaks asuma vahistama automaadiga relvastatud rohelist mehikest, kes ootamatult osutub õppusel olevaks kaitseliitlaseks tundub juba pisut koomiline. Tõsi, seda vaid esmapilgul. Ajal, kui Euroopas tärisevad automaadid, siis see pole koomiline. Naljakas võiks olla vahest vaid dialoog kahe riiki esindava mehe vahel. Viska relv! Viska ise!

Kõik mõistavad, kaitseliit peab oskama pahalasi kihutada mitte ainult metsas. Ka linnatänavail on nende tegevusel oluline koht. Kuid kõike tuleks teha mõistusega. Ei hakka siinjuures kordama Pärnu Postimehe vahendatud Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealiku kahetsust, et info õppuse kohta ei jõudnud pärnakateni. Samas tekitab tragikoomilise olukorra maleva teavituspealiku väide, et õppuse käigus sooviti kontrollida info liikumist?!

Ehk täiesti teadlikult taheti tekitada olukord, kus inimesed kukuksid paaniliselt valima politsei telefoninumbrit? Saada aimu, kui suurt osa elanikkonnast protsentuaalselt reageerib kuidagi automaatide tärinale? See kõik meenutab kuidagi poisikeste käitumist, et teeme pauku, vaatame, mis juhtub.

Kui nüüd välistada käitumise lapsikus ja tunnistada, et tegemist oli kahetsusväärse veaga, mida teavitus-, ega ka malevapealik seni teinud ei ole, siis ikkagi jääb mulje, et vähemalt Pärnumaa malev elab oma teavitustööga eilses päevas. Meedia, sotsiaalmeedia, kõik on tänapäeval hõlpsasti kättesaadav. Nemad aga vaikisid.

Vägisi meenub muinasjutt, milles karjapoiss andnud kahel korral külaelanikele huntidest valehäire. Külaelanikud jooksnud kokku. Tõrjuma hunte. Keda aga polnud, need olid hundid. Kolmandal korral kisanud karjapoiss appi põhjusega. Hundid olnud tõesti karjas. Keda aga polnud, need olid külaelanikud. Neil oli kõrini valehäiretest.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles