Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Pillipiigad löövad kuulajadki särtsu täis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kaheksandasse tegutsemisaastasse jõudnud külakapell Võiste Pillipiigad harjutas kesknädalal Tahku Tares: (vasakult) Aimi Laanela, Margus Toompere, Liivi Holland, Maimu-Aliise Puistama, Anne-Marie Aaslaid ja Ekaterina Aava. Pildilt on puudu Lilli Siimsoo. | FOTO: Ants Liigus
Uulu rahvamaja kolikambrist väljaotsitud trummi lööb Liivi Holland. | FOTO: Ants Liigus

Tahku Tares tervitab Tahkuranna naisseltsi alati särav esinaine Renate Lind kesknädalal kapelliproovi saabujaid sooja toaga ja palub ennast käsitöötoas kaltsuvaipade, siidimaalitud sallide ja kootud mütside seltsis hästi tunda.

Pillid saavad paika, varustuses on kaks akordioni, trumm, jauram, marakas, kraapsupill ja kõlapulgad.

Vaarikpunastes pluusides naised käivad kammiga läbi juuste ja ainus mees nende hulgas on jope seljast visanud. Väike, seitsmeliikmeline rahvamuusikaansambel on pikaks proovipäevaks valmis. Mängivad-laulavad “endised”, kelle hulgas kaubandustöötaja, karusloomakasvataja, lasteaednik, raamatupidaja, kolhoosi põllutööline, talupidaja. Rõõmu ja lustiga, sest mis siin elus ikka nutta, kui ühine harrastus aitab muremägesid madaldada.

Seelikuta piiga

“Oleme saanud pillimängust ja laulust lustliku meele, läheme aina nooremaks, särtsu on juurde tulnud ja jõudu. Kui proovist koju lähed, oled nagu teine inimene jälle,” räägib Maimu-Aliise Puistama.

Tema, Tahkuranna valla Leina küla Sipelga talu perenaine, ongi Võiste Pillipiigade ristiema ja juhendaja. Muusikahuvilise naise algatusel kokkusaanud külakapell on jõudnud kaheksandasse tegutsemisaastasse ja võib oma sünnipäeva tähistada 12. mail. See on kuupäev, kui 2003. aastal Uulu rahvamajas publik esimest korda enda ette astunud “piigadele” tormilise aplausiga vastas.

Enim melu tekitab “piigade” hulgas kogukas taluperemees Margus Toompere, kes akordioni mängib ja sõnaseadmisega suu peale pole kukkunud.

“Ütlesime talle, et kui ta on nõus piiga olema, võtame ta kapelli,” kostab Maimu-Aliise, samuti akordionimängija nagu Marguski.

“Me kanname sellepärast pükse, et pole talle seelikut saanud,” pistab Ekaterina Aava killukese jutu sekka ja tõstab kotist lagedale kõlapulgad.

“Ega ma pillimeheks sündinud, aga papa tuli Siberist tagasi, ütles: mis mees sa oled, ei mängi ühtegi pilli! Pandi mind tooli peale istuma, akordion kätte, isa mängis viiulit ja nii see algas,” veeretab Margus meenutuste lõngakera.

Maimu-Aliisegi ütleb enda muusikaande olevat pärinud isalt, keda ta teab vaid ema juttude järgi. Päeval, kui punavõim isa Saksa sõjaväes sõdimise eest kodunt viis ja Siberisse saatis, sai tütar kaheaastaseks. Kolm aastat hiljem suri külapillimehest isa Kemerovo oblastis vangilaagris.

“Pillimäng on nüüd nagu haigus, sellest ei saa enam lahti,” ütleb Maimu-Aliise ja kaaslased noogutavad: tõsi-tõsi, üle nädala kokku saamata välja ei kannata.

Põhjalik kroonika

Külakapellil on väga põhjalik kroonika, korraliku käekirjaga suurde kladesse kirjutatud nagu laulud, mida Maimu-Aliise on üles kirjutanud 260. Kõiki neid oskavad “piigad” laulda-mängida. Mitte küll jutti, vaid hingetõmbepausidega kas või ööpäev järjest.

Kroonikaraamatu põhjal on kapell kodumaale vaat et ringi peale teinud ja kolmepäevaselt “välisreisilt” Hiiumaale jõudnud nagu tellitult otse kodupubliku ette ning mänginud veel õhtu ja öö otsa. Jõulukuugi tuleb tihe. Esinemisi jätkub nii koduvalda kui selle piiri taha, aga ka Marguse talu katuse alt ümberpaiknemise järel lähemas proovikohas Tahku Tares, kus jõululaadal pillid hüüdma pannakse. Viimane elamuslik esinemine oli aga Pärnu külapillimeestega, kes Võiste rahvamajas viiendat sügist kokku tulid.

“Heli Lääts ja Peeter Saul on meil siin külas käinud, me meeldisime neile,” lehitseb kapellijuht kroonikat.

“Viisakad inimesed,” märgib Margus kõrvalt.

“Soosaar viis meid Manijale esinema ja Pärnu Rüütli platsil oleme mänginud ja Vee rahvamajas külapillimeeste kokkutulekutel käinud. Kohalikud peod lähevad meiega, vald toetab meid ka,” jääb kroonika lehitsejal silma alla nagu pidevad “olemised” Nooruse majas.

Atlassläikelisele siidile on kujundatud Võiste Pillipiigade tunnusmärk, mis kapelliga kaasa rändab ja esinemispaika kaunistab. Pluuse kaunistavate poest ostetud rosettide südamikeski on kapelli kaubamärk, et juba kaugelt oleks näha, kellega tegemist.

“Mis loo me täna esimesena teeme? “Võrumaa” on kõige ees, ilus laul. Paneme minema. Üks, kaks … Sina ära liiga kõvasti löö, hakkab kõrvadele!” juhendab akordioni sülle haaranud Maimu-Aliise ja Tahku Tare käsitöötoast hakkab Tallinna-Riia teeni kostma pillimängu ja laulu.

“Kraaps-kraaps-kraaps” teeb käsitsi tehtud pesulauda meenutav kraapsupill ja neli tundi kestev proov läheb edasi rahvaliku “Tõmba, Jüri!” lauluga.

Trumm ütleb kumedalt “põmm-põmm” ja võib olla tänulik, et ta Uulu rahvamaja kolikambrist välja otsiti ning Võiste Pillipiigade käes uhkeks oma looga pilliks on muutunud, aidates säilitada maakohale omast rahvaliku muusika tegemise lusti.

Tagasi üles