Ülle Ariko Tori-mustrilised vööd seovad 23. veebruaril ümber oma piha Audru kooli neiud, kes sel päeval rahva ees enda tantsurühmaga üles astuvad. Vööd on 2,5 meetrit pikad ja kombekohaselt peab üks selline ulatuma kandjal kolm korda ümber keha. Nii laiu vöid pole Ariko varem teinud: pruuni-rohelisekirjul Tori vööl on laiust 5,5 sentimeetrit.

Kaheksa vööd on juba valmis ja kuduja ütleb, et peab tublisti pingutama, et lubatud töö õigeks ajaks valmis saaks. Kui kümnes vöö peakski pooleli jääma, on ta seatud eesmärgile väga lähedal. Vööde kudumisega alustas naine septembris. Linalõimedega vöö muster kujuneb villasest lõngast, aga kuna Eestis soovitud toonis lõnga ei olnud, tuli see tuua Limbažist.

Ülle Ariko on tosin aastat tagasi tegevust alustanud Vikero käsitöökaupluse perenaine, kes valdab eri käsitöötehnikaid. Kirivöö tegemist proovis ta esimest korda 30 aastat tagasi kursustel. Ariko seletab, et kootud vööd jagunevad kiri- ja kõlavöödeks. Kõlavöid kooti vanemal ajal näiteks pulmahobuse ohjadeks, samuti saab kõlakandiga kangast ääristada ja kombineerida seda sõba servades vaselistega.

Kirivöö on rahvarõiva lahutamatu osa. Kirivööde kudumiseks kasutab Ülle Ariko puutööd armastava abikaasa valmistatud puitalust. Et kirivööd üldse teha saaks, peavad lõimelõngad olema ühtlases pinges ja iga lõngarea lisamisel tuleb muster vöömõõgaga väga tugevalt kokku tõmmata.

Ariko on varem teinud vöid eri kihelkondade mustrites ja need on olnud kitsamad – kitsama vöö koob ta valmis kodus telerit vaadates.

Tori vööd valmivad tööpäevadel klientidega suhtlemise kõrvalt. Ariko ütleb, et paljud tulevad ja istuvad tema kõrvale vaatama, mismoodi vöö sünnib. “Mina tahan näidata, et see pole nii keeruline, kui arvatakse. Ütlen naistele, et ärge pange endale seina ette, see on hästi loogiline käsitöö,” kinnitab ta.