Kirjutama ajendas 19. jaanuari Pärnu Postimehes avaldatud linnavalitsuse plaan täita liivaga kuursaali ees olev kõrkjatega vesine ala ehk sonn, mis mere ja kuursaali vahele jääb.
Konnatiigist Pärnu rannas, jalgpallist ja ärihuvist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Linnavalitsuse seisukoht on, et jalgpalluritele ei olevat liivarannal kohta ja nad segavad keskrannas päevitajaid. Täites vesise ja mudase ala, saab Pärnu kui kuurortlinn liivaranna osa juurde ja see olevat äärmiselt positiivne. Sinna saavad jalgpallurid oma ala. Linlasena tuli üsna üllatuslikult uudis, et meid kõiki esindav Pärnu linnavalitsus midagi sellist on otsustanud ette võtta. 20. jaanuaril tuli lehe kaudu vähemalt pisike parandus, et siiski ei ole jutt looduskaitsealast, vaid otse selle kõrval olevast pisemast merevee jäänukveekogust, mis riigi kaitse all ei ole. Vaatamata sellele, et kõnealune konnatiik kaitseala serva jääb, on ka tema liigirikkus täpselt samasugune nagu kõrval kaitse all oleval alal. Samad taimed, konnad, putukad, linnud. Selliste vesiste alade olemusest on 2012 a ilmunud Eesti Looduses kirjutatud Ingmar Ott, Mati Kose, Kaja Lotman:
Käänulise, keerulise Eesti ranniku läheduses paikneb lugematu hulk merevee jäänukveekogusid. Rahvasuu on neile andnud ka hulganisti nimetusi: meri, laht, abajas, laguun, laguunjärv, lõugas, rannikulõugas, lais, rannajärv, rannikujärv, reliktjärv, loik, auk, silm, sonn, luht, tarn, lõpp, viik.
Tihti suhtutakse neisse veekogudesse pigem kui tülikasse takistusse rannamaastiku kasutamisel, mitte kui väärtuslikku looduspärandisse ja ökosüsteemi teenuste osutajasse. Vahest seepärast on nende uurimisele ning kaitse ja tarvituse võimalustele võrdlemisi vähe tähelepanu pööratud. Viimasel ajal on üleeuroopalise looduskaitsevõrgustiku raames hakatud tähtsaks pidama ka meie rannajärvi. Rannajärved on üks enim ohustatud vee-elupaiku kogu maailmas.
Mäletan väikese poisina üht kevadist jalutuskäiku läbi Rannapargi, kui olin ema käekõrval ja pöörasime "naisterajooni" juurest Rannahoone ees oleva seene poole. Seal käänaku juures ongi see kõnealune sonn. Konnad pidasid pulmi ja nende madal põrin ja krooksumine panid seisma ja kuulatama. See on looduse ime ja nii igal kevadel. See on uue elu ja uue kevade algus. See sobib Rannapargi ja muulidega, see sobib mõnusa väikese ja rohelise kuurortlinnaga. Mis siis, et suvitusaega on nii vähe.
Vaadates asja aga sissetuleku ja ettevõtluse seisukohast, mõistan, et Hedoni hotelli ja kuursaali omanikele võiks tõusta selle sonni kadumisest ärilist kasu: jalgpall otse ukse alla. Liivarand välisustest, reklaamid välja, majutus täitub ja õlu las voolata. Kui minu kahtlustel on alust, pole linnarahval siin midagi öelda: rahamaailm ja suhted teevad ilma. Siinkohal aga tekib küsimus. kui selle konnatiigi ärihuvidest tulenevalt kaotama peab, kas seda peab tegema Pärnu linnavalitsus maksumaksja rahast!?
Ootaks linnavalitsuselt teavet, kui palju see muda eemaldamine ja ala liivaga tasandamine meile maksma läheb. Kas see on töö, mis kindlasti tegemist tahab?
Selles tiigis elavad konnad jt. asukad ei oska ega saa end kaitsta. Seda võiks teha keskkonnaamet, aga see on linnavalitsusega ühel meelel, et ala pole looduskaitse all (kuigi sellega piirnev) ja selle võib kaotada küll. Kahju. Kelle huvisid kaitsevad ametnikud? Kas meie kõigi või kitsa äriringkonna. Kas ehk linna ja linnavalitsuse huve? Aga kes see salapärane "linn" siis on?
Olen veendunud, et liivaranda jagub Pärnus Mai ja Papiniidu poole minnes küll ja küll ja jalgpallurid mahuksid sinna ära. Hei, kas mahuksite? Olen veendunud, et teie fännidele ei ole 400 meetrit astumist probleem, et võistlust näha. Mida jalgpallurid ja nende liit asjast arvavad?
Kas ehk võiks Rannaparki inimkisast (sport kütab kirgi) pisut eemal hoida? Võiks ju olla ka pensionäridel ja väikelastega emadel koht, kus jalutada ja loodust nautida. On puhkajaid ja peresid, kes tahaksid rahu ja olla linnakärast eemal. Tervise sanatooriumis on enamik kundesid just sellised. Kas saadame nad mujale? Viimase aja trend on teatada üleolevalt igaühele, kel oma seisukoht, et koligu linnast minema, kui ei meeldi, puhaku mujal jne. Kas linn ei võiks mahutada kõiki inimesi, esindada neid ja liita? Veel ei ole hilja peatada otsus, mis esindab ilmselt kitsa ringkonna huve, aga raha tuleb kõigi taskust.
Eelmisel kevadel jalutasin selle sonni ääres oma väikese tütre ja pojaga, istusime murul ja kuulatasime konnade kevadlaulu. Rääkisin neile, et sedasama ja siinsamas tegi ka nende isa 30 aastat tagasi. Nii oli enne mind ja nii jääbki...
See kõik on midagi sellist, mille pärast olen tahtnud, et mu kodu oleks Pärnus. Muidugi meeldivad mulle ka jalgpall, liivarand, suvi ja külm õlu. Soovin kõigile ilusat kevade ootust!