Kuna ministri aeg vastamiseks on piiratud, tegime toimetusele laekunud lehelugejate küsimuste seast valiku teemadel, mis on aktuaalsed või puudutavad laiemat hulka inimesi.

Liigu viimase hetkel vastatud küsimuse juurde

Tere ja ilusat päeva! Soojenduseks küsimus toimetuselt: mis on teie juhitud ministeeriumis kõige põletavam probleem, millele tuleb lahendus leida?


Põletab hariduses ja teaduses ainult rahastus. Eelarvestrateegias tuleb negatiivne trend ümber pöörata ja valitsus peab andma sõnumi, et tarkuse juurde loomine on riigi ja rahva suurte eelistuste seas. Strateegilised suunad hariduses (muutunud õpikäsitus, motiveeritud õpetaja ja koolijuht, seos tööturuga, digipööre, võrdsed võimalused) iseenesest ei vaja pöördeid, vaid elluviimist. Kvaliteedi üle ei saa kurta ei teaduses ega hariduses, küll aga on vaja ressursside osas fookus ümber tõsta.

Jätkame lehelugejate küsimustega. Mis on teie arvates Eesti hariduse lähima aja suurimad väljakutsed (alus-, üld-, kutse- ja kõrghariduses)?


Muutunud õpikäsitus, koolivõrk, palgad, koostöö üld- ja kutsehariduse vahel, teaduse, hariduse ja tööturu seostamine.

Juba mitukümmend aastat on nii, et kui tõuseb õpetaja palk, on kooliraamatukogu hoidjad kultuuritöötajad. Kui tõuseb kultuuritöötajate palk, on nad haridustöötajad. Millal võrdsustatakse raamatukoguhoidjate palk ja puhkus õpetajate omaga?


See pole minu võimuses, aga kahtlemata on kultuuritöötajad hoopis eripalgelisem rühm kui õpetajad. Nii tugevat strateegilist eesmärki kui hariduses ei ole kultuuris tõesti seatud, aga rahandusministrina olen ma ise ja nüüd oleme valitsuse tasandil neidki püüdnud eelistada. Kultuurile kulutame tegelikult rohkem SKPst kui vist ükski teine riik, vähemasti Euroopas küll.

Millal jõuab õpetajate palk lubatud tasemele? Kas Jürgen Ligi nõustub Lauri Leesi väitega, et hariduses on raha nii, et tapab, ainult mitte õpetajate ehtsaks palgatõusuks?


Taotlen 120 protsenti keskmisest väga tülikal moel, ka tänahommikusel nõupidamisel. Õpetaja Lauri Leesiga ma päris nõus pole, aga tõsi: struktuursed muutused, sealhulgas koolivõrgus, on palgatõusu oluline allikas. Ja palgatõus on viimastel aastatel ilmselt arenenud maailma rekord, nii kinnitab vähemasti OECD. Pingutame edasi.

Palgaraha jaotamine pearaha põhimõttel tingib juba algklassides 30 ja enama õpilasega klasse, kannatab hariduse kvaliteet. Milline oleks optimaalne klassi täitumus astmete kaupa?


Eestis on OECD keskmisega võrreldes väikseimad klassid, aga uuringud ei näita, et väike klass annaks eelise tulemustes, olulisem on ressursi suunamine õpetajale ja õppevarale. Sotsiaalsetes kontaktides ja oskustes võib suuremal klassil eeliski olla. Pärnumaa keskmine on 18 last klassis. 30 õpilasega klasse on vähe jäänud – seal, kuhu tung on tulemuste tõttu suur. Aga klassi suuruse otsustab siiski koolipidaja, meie signaal olla mõistlik on seaduses kaudne.

Rikaste riikide OECD liikmete hulgas on Eesti viimaste seas noore õpetaja palga poolest ja viletsaima näitajaga noorte meesõpetajate osas. Milline lootus on seda pilti muuta?


Palju sõltub ameti väärtustamisest ühiskonnas üldse, aga palga ja õiguste teema on meil päevakorras kuumade seas. Ootused meeste palga suhtes on peredes paraku endiselt kõrgemad, mis mõjutab valikuid. Seda pole mõtet eitada.

Kooli on tulemas üha enam hariduslike erivajadustega lapsi, kellele ei sobi suur klassikollektiiv. Miks ei võiks väikeklasse avada rohkem kui üks klassikomplekt aastas? Miks on õpilase väikeklassi määramine tehtud lapsevanemale bürokraatlikust poolest nii keeruliseks?


"Bürokraatia" keskendub ainult laste endi vajaduse väljaselgitamisele. Need on väga erinevad ja väiksem klass mõistagi hoopis kulukam. Erivajadusi proovime teadlikult võimalikult tavatingimustes eeliskohelda, sest hakkama saamine elus on üldine eesmärk.

Kuidas kindlustatakse, et maapiirkondade põhikoolides on tasemel õpetajad?


Palgatõusu, õiguste fikseerimise, ameti väärtustamise, koolivõrgu korrastamisega. Täiskoormus annab täispalga, osaline osalise. Aga maa keskmiste palkadega võrreldes pole õpetaja palk halb, on kohti, kus see on lausa kadedust tekitanud. Eks elukeskkond üldiselt ja kogukond ole inimeste valikutes tähtsad, aga maksame ka alustavatele õpetajatele eraldi toetust.

Millal hakkab maakooli õpetaja tööaasta vastama ühele pensioniaastale?


Vastab juba praegu. Pensionivalem võis jätta küll teistsuguse mulje, aga see ei vähendanud tulemust ja on praeguseks kohendatud või kohendamisel.

Mida on plaanis ette võtta põhikoolijärgsete erialavalikute laiendamiseks kutsehariduses?


Valik sõltub õppijate arvust, aga see on õppekavade arvu poolest kiiresti ka kasvanud. Tööandjate ootused pole olnud alati realistlikud, ometi tehakse nendega tihedat koostööd. Probleeme on vastavuses tööturu, kooli maine, liiga pika õppega mõnel erialal, liiga kitsaste erialadega. Parandamist on siin üksjagu.

Riiklikud plaanid näevad ette digiõppele üleminekut. Paljud kohalikud omavalitsused (KOV) on digipädevuse tagamise kohustuse delegeerinud koolijuhile ilma piisava rahalise panuseta. Kuidas kavatseb riik luua võrdsed võimalused eri IT-alase tehnopagasiga koolidele, kas KOVile riigi toetusfondi suurendamise või koolide IT-valdkonna sihtotstarbelise rahastamise kaudu?


Üleminekut pole tegelikult plaanis, on pädevuste ja võimaluste loomine. Digiõppevara on juba praegu ja seda luuakse juurde, et ka nutiseadmeiski oleks tõsisema tegevuse võimalused. 2016–2017 toetame koolipidajaid seadmete soetamisel, aga see jääb ikka koolipidaja ülesandeks. 2020. aastaks tagame digivara tasuta kättesaadavuse, kus see on vajalik, e-koolikotis.

Miks on riigieksamid ebaproportsionaalselt kaldu faktiteadmiste kontrollimise poole võrreldes loovusega?


Loovuse osakaalu oleme tõstma hakanud, matemaatikas sealhulgas. Aga faktiteadmisi ei tohi alatähtsustada, neile tugineb nii teadmine kui mõtlemine. Mõlemad on tähtsad.

Miks on vaja muuta erakooliseadust vahetult enne haridusreformi ja haridusseaduse vastuvõtmist?


Seda tulnuks teha märksa kiiremini ja 2010. aasta otsus oli ränk viga, mille riigikohus põhiseadusevastaseks tunnistas. Hetkeolukord ei ole õiglane ei laste ega omavalitsuste seisukohalt ja seab tasuta hariduse kvaliteedi tugeva surve alla, mis ei vasta põhiseadusele.

Kui riigikohus menetles 2014. aastal Tallinna linnavalitsuse kaebust erakooliseaduse § 22 kohta, õigustas haridusministeerium kehtivat seadust: “Regulatsiooni eesmärgiks on kohelda erineva omandivormiga koole võrdselt, vähendada õppemaksu erakoolides, soodustada võrdsemaid võimalusi ligipääsuks erakoolidesse ja suurendada õpilaste valikuvabadust.” Mis on pärast seda muutunud, et nüüd on ministeerium vastupidisel seisukohal?


Ei õigustanud ministeerium muud kui talle riigikogu dikteeritud, nüüdseks põhiseadusvastaseks kuulutatud positsiooni. Ministeerium peab teenima seadusandja tahet, see aga oleks pidanud vastama põhiseadusele. Sisu poolest ei ole eksperdid kunagi 2010. aasta seadusemuudatust aktsepteerinud.

Miks on Pärnus loodud riigigümnaasiumi ja munitsipaalgümnaasiumi ebavõrdne olukord?


Täpselt ei aima, mida mõtlete, aga riik peab seaduse järgi pakkuma gümnaasiumi kogu maakonnale, linn eeskätt omadele. Riik seepärast pakub ka majutustoetuse võimalust, vajadusel ühiselamut, ja transporti. Üksjagu sõltub laste arvust ja ökonoomikast koolides.

Kui õpilased peavad edaspidi keskhariduse omandamiseks minema linna, miks on siis jäetud riigigümnaasiumide juurde loomata õpilaskodud?


Piisav õpilaste nõudlus nende järele on puudunud, ka on kutsekoolide majutuskohad abiks olnud. Seepärast on pikema koolitee korral pakkuda majutustoetust, mida kasutab üks kuni kolm protsenti õpilastest, ja toetatakse transporti. Enamik soovib siiski kodus elada.

Õppekavas on ette nähtud laia ja kitsa matemaatika õppimise võimalus. Eelmise aasta eksamianalüüs näitas, et ülesanded olid koostatud seda arvestamata.


Eksamitel arvestatakse õppekavaga. Pool küsimustest on laia ja kitsa matemaatika puhul ühesugused, ülejäänud erinevad.

Kas ja kuidas on kavas hinnata haridusreformi tulemuse – riigigümnaasiumide – kvaliteeti?


Kriteeriume on palju: eksamitulemuste kõrval kogukonna suhtumine, kui palju minnakse kõrgkooli, tippude ja raskustega õpilaste toetamise edukus, avatus kogemusi saada ja jagada.

Kas edaspidi on kõik gümnaasiumid riigigümnaasiumid? Eeldades, et selleks kulub aega, siis miks peab vahepeal toimiva süsteemi lammutama ja elujõulised koolid keskustes ebavõrdse rahastamisega välja suretama?
Lammutamise ja suretamise plaane pole, küll aga kvaliteediga. Midagi head ei lähe kaduma. Riik võtab vastutuse gümnaasiumiastmes tasapisi üle, arvestame aastaga 2023, ent kohalikele omavalitsustele jääb nende pidamise õigus alles. Tõenäoliselt reguleeritakse koostöö halduslepingutega.

Miks on muudetud õpetajate koolitusraha jagamise põhimõtteid? Enne oli koolituse summa protsent palgafondist (2–3%), nüüd õpilaste arvu põhine, mis annab koolile ja õpetajale vähem võimalusi koolitusi valida.
Koolitusvajaduse ja palgakasvu vahel ei ole otsest seost ja igasugu protsentide sidumised on pole enamasti mõistlikud. Haridustoetuse komponendid on proportsioonis õpilaste arvuga. Õpetaja saab koolitusi valida. Sisututele ei maksa muidugi minna, siis saab ka pakkuja õige tagasiside. Püüame keskselt pakkuda koolitusi, mis toetavad õpetaja kutsestandardit, uuenenud õpikäsitust ja muid olulisi pädevusi.

Pärnu Postimehe digilehe toimetus tänab teid vastuste eest ja soovib jõudu edaspidiseks!
Aitäh sisukate ja haridusele kaasa mõtlevate küsimuste eest!

Liigu esimese küsimuse juurde