Valgustatud farmiaknad kannavad endas meenutust lapsepõlvest, kus sellised tulederivid paistsid maakohtades tihedasti kaugelt kätte. Aeg on teine: moodne lähenemine lüpsikarja kasvatamisele võrdub vabapidamisega külmlautade ja hiiglaslike paralleellüpsiplatsidega ja töö käib nagu tootmisliinil, kus lüpsja näeb vaid lehma jalgu ja automaatseadmed talletavad andmed.

Farmiga küla

Laadi suurfarmis oleks aeg nagu seisma jäänud, lauta on ehitatud kolmes osas, 1950. aastate lõpust 1970. aastate keskpaigani ja kui piima varumishind allamäge liugu ei laseks, ootaks lauta tuleval aastal lammutamine ja ületuleval jätkuks karjakasvatus juba nüüdisaegses suurfarmis.

Ligikaudu 400 elanikuga Laadi külas jääb OÜ Uulu Mõisa suurlaut enam-vähem keskele. Farmis on 480 lüpsilehma, peale nende sadakond noorlooma. Õhtune lüps algab poole neljast, lüpsja Tiiu Toome haarab kogenud liigutusega piimakannu, heidab voolikud õlale ja alustab. Torusselüps on alles vähestes farmides nagu vasikatega jändamine kodulauda kombel, kus talitajad tegelevad lehmalastega, kuni soe piim lutipangest suhu jõuab ja lutsimise isu tekib.

“No tule nüüd üles!” ärgitab vasikatalitaja Malle Tagu valge-mustakirjut paaripäevast sõimelast luttima. “Meil on töö nii, et vaheldumisi talitame vasikaid ja lüpsame lehmi,” ütleb ta ja lisab, et lüpsta meeldib talle rohkem kui lehmahakatistega jännata.

Osaühingu juhataja Kalmer Metsaoru tõdeb, et Laadi farmis on 500 looma eest hoolitsemiseks vaja 14 inimest, peale nende söötade tootjad-vedajad, farmijuhatajad ja praegu veel raamatupidajagi.

Aastatoodang lehma kohta on viimastel aastel olnud keskeltläbi 9000 kilo ja veidi ülegi, mis Eesti keskmisega võrreldes on väga hea tulemus.

Tulevikuplaanidest

Kui farm külamaastikult kaoks, märkaksid seda esimesena need kohalikud, kes siit on kevadel harjunud endale vägevat põllurammu kartuli- ja köögiviljamaale viima.

“Farmi ei ole meil plaanis moderniseerida, vaid peaaegu täielikult lammutada ja ehitada uus samas mahus ja samale kohale,” selgitab Metsaoru ammu tehtud plaane. “Plaanide järgi pidanuks see toimuma 2017.–2018. aastal, aga töö venib paar aastat ja arvan, et kõik saavad aru, miks.”

Neile, kes “kõigi” alla ei mahu, siinkohal võrdlus: mullu üheksa kuu keskmisena maksti tootjale tonni piima eest 237 eurot, mis eelnenud aastaga võrreldes on 32 protsenti vähem. Nii et ots otsaga väljatulek võrdub hiromandi trikiga.

Laadi laudad said uue sisu tosin aastat tagasi, töö kergendamiseks on lisatud sõnnikukraabid, kuid moraalne vananemine on ilmne.

“Nii Laadi farmi ümbruses kui Uulus üldse piisab maad sööda tootmiseks ja läga laotamiseks,” kinnitab Metsaoru ja lisab võrdluse: Eestis keskmiselt on 0,36, Hollandis 3,6 ja osaühingul Uulu Mõis 0,2 loomühikut hektari kohta.

Uuluga kokku kasvanud

Tahkuranna vallakeskusest Uulust läbi sõites tähistab Laadi küla algust viit. Valga–Uulu maantee ääres RMK Surju metsandiku kontorihoone juures on Laadi bussipeatus, aga külapiir teeb siin sellise põike, et peatus jääb Surju valda Rabakülla. Kahe valla piirile jääv Laadi küla on nagu nabanööri pidi seotud siiski Uuluga, sest isegi vee- ja kanalisatsioonitorud on neil ühised.

Tahkuranna vallavanema Karel Tölbi kirjutisest valla häälekandjas Oma Leht selgub, et kuue aastaga on Laadi küla arenguks investeeritud ligemale 225 000 eurot, kuid jäänud on karjuv vajadus kergliiklustee järele, mis ühendaks elurajooni linnaga.

Vana Valga tee äärsed elanikud tahavad paari–kolme tänavavalgustusposti, et Pihla bussipeatusest tulija ei peaks käsikaudu koju jõudma, ja valgustatud teerist lisab turvalisust nii jalgsi kõndijale kui autoga sõitjale.

Ühispiiri Pärnuga jagava 2390 elanikuga omavalitsuse, eriti nii linnalähedase küla nagu Laadi eripära on see, et elanike sissekirjutuse järgi on see valla suuruselt neljas küla, kuid valdavalt töötab rahvas linnas. Nii pole ettevõtluski kohapealne, seda asendab juriidiline aadress.

Sellegipoolest räägivad kohalikud, nii vanad kui uued olijad, et neile meeldib elada looduskaunis kohas, kus vana tee lookleb Reiu jõe käänakute järgi ja saab olla omaette, kuid vajadusel on kogukonna tugi tunda. Head naabrid on valmis kütma ahju või söötma koera, kui kellelgi tuleb kauemaks ära sõita. Kellel on sama tee sõita, korjab auto peale ja viib linna kooli lapsed neist peredest, kus sellist võimalust ei ole. Ehk tuleneb üksteise aitamine sellest, et paljude uute majade omanikud on tulnud tagasi sinna, kus nende esivanemad on elanud, ja neil on paigaga emotsionaalne side.

Üksteist aidatakse

Need, kes on juhtunud ükskõik millist teed pidi Laadist läbi sõitma, teavad, kui kaunid kodud ja nende ümbrused seal on. Mis sellest, et maakondliku Kauni Kodu konkursi tiitel on külas antud vaid ühele majapidamisele 11 aastat tagasi. See on 2005. aastal elamute hulgas võitjaks tunnistatud Mägra talu, mille pererahvas on Aili ja Tiit Sommer. Jällegi on siin seos eelnenud põlvedega, pereisa vanavanavanemate talukohal elavad Sommerid 1986. aastast ja on ladunud õueala ümber kiviaia talu põllumaadelt korjatud põlisest materjalist.

Pärnumaa vabaühenduste nõustaja, külaliikumise eestvedaja Krista Habakukk ütleb enda kohta, et ta on nagu kahepaikne: jagab elamist Soometsa ja Laadi vahel.

“Meie perele meeldib elada maal, Laadile ostsime kinnistu kohta, kus kunagi oli Uulu mõisa sepikoda,” seletab Habakukk ja lisab kohe, et loodus on ilus ja naabrid on väga head. Aga nagu teisedki laadilased tunnevad Habakuked puudust kergliiklusteest, mis ühendaks küla liiklustiheda Via Baltica ääres vallakeskuse ja Pärnuga.

Muude ametimeeste ja -naiste kõrval on külas oma kirjanik-popkunstnik Mikk Pärnits, kelle tuntus algas debüütkogust “Näiv on jääv”.