Ida-Preisimaa on praegu jagatud Poola, Venemaa ja Leedu vahel. Kunagi elasid seal preislased, siis vallutasid ala ristisõdade käigus sakslased. Saksa Ordu valitsusala ulatus kaugele põhja ja nii paiknesid meie piiskoppide ülemused paljude aastate vältel just Königsbergis.
18. sajandi alguses tõusis Königsberg Saksamaa üheks suuremaks ja olulisemaks linnaks, Friedrich I lasi end kroonida Preisi kuningaks.
Vahepeal oli Preisimaa venelaste käes, 19. sajandi alguses oli see kant Napoleoni ja Aleksandri vägede vahelise võitluse tallermaa. 1807. aasta 7. juulil sõlmitud Tilsiti rahu muutis Ida-Preisimaa Prantsuse protektoraadiks, kuid viis aastat hiljem vabastasid sakslased ja venelased maa prantslastest.
Preisimaa mängis juhirolli Saksamaa ühendamisel 1871. aastal. I maailmasõja järel tekkis Poola koridor ja Ida-Preisimaast sai Saksamaa eksklaav.
II maailmasõjas kannatas kogu Saksamaa raskelt, aga totaalne häving tabas vaid Ida-Preisimaad. See kant etendas olulist rolli nii Stalini kui Hitleri plaanides, mõlemad kavatsesid sealtkaudu vastasele kallale karata ja ta hävitada.
Sõja lõpus käskis Churchill tugevalt kindlustatud ja end visalt kaitsva Königsbergi maatasa teha ja 1944. aasta augustis nii juhtuski. Oktoobrist jaanuari lõpuni rullusid Ida-Preisimaal Nõukogude ja Saksa armee üliverised heitlused, mille käigus hukkusid sõdurite kõrval sajad tuhanded tsiviilisikud.
Ometi suutsid sakslased katta 1,8 miljoni inimese evakueerimise. Ida-Preisimaale jäänud 180 000 inimest ootasid ees hirmsad piinad, viimased 100 000 allesjäänud sakslast küüditati Venemaale.
Königsbergi kohal oli kunagi muistsete preislaste linnus Twangste, mis ristisõdade ajal sai Böömi kuninga Ottokar II auks nime Coningsberg ehk Kuningamägi. 1340. aastal sai Königsbergist hansalinn.
19. sajandi lõpus ehitati linn kauniks, 20. sajandi hävitavate sõdade eel oli Königsbergis vilgas kultuurielu, teatrid ja kabareed, Euroopa suurim raamatupood Gräfe und Unzer, üle Saksa tuntud õllerestoran Kneiphöfschen Bier ja kuulus veinirestoran Blutgericht. Sõjad hävitasid nii ehitised kui elanikud.
Nõukogude ajal muutus Kaliningrad suureks sõjaväebaasiks. NSV Liidu kokkuvarisemise järel tekkis liikumine Kaliningradi taasühinemiseks Saksamaaga, millest Vene keskvõim midagi kuulda ei tahtnud.
Uus etapp Kaliningradi arengus algas Putini võimule tuleku ja asjaoluga, et tema abikaasa Ljudmilla Škrebneva on just sellest regioonist pärit. Kaliningradi oblastisse hakkas voolama riiklikke investeeringuid.
Kaliningradi ajalooline rikkus ja visiitkaart on merevaik. Seda toodetakse/kaevandatakse maailmas mujalgi, aga 99% merevaigust on pärit Baltimaadest ja sellest omakorda 75% Kaliningradi oblastist.
Legendaarne merevaigutuba meisterdati Königsbergis, jõudis sakslaste Tsarskoje Selost röövituna 1941. aasta novembris taas Königsbergi ja põles vene sõdurite joomingu käigus ära koos Königsbergi lossiga.
Eestiga on Kaliningradil ja oblastil varasemaid sidemeid kui eesti poiste armees olemine. Näiteks õpetas sealses ülikoolis Karl Ernst von Baer, üks Immanuel Kanti vähestest surimaskidest jõudis imelikke teid pidi Tartusse, Insterburgi (vabandust, Tšernjahhovski) lähedal suri 1818. aasta 25. mail kindralfeldmarssal Barclay de Tolli.