Ühisgümnaasiumis oli sotsiaalainete nädal

, Pärnu ühisgümnaasiumi sotsiaalainete õppetooli juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu ühisgümnaasium.
Pärnu ühisgümnaasium. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Pärnu ühisgümnaasiumis oli 25.–29. jaanuaril sotsiaalainete nädal. Õpilastel oli võimalus võtta osa aruteludest, mälumängust, veebipõhistest küsitlustest, e-viktoriinist, vaadata filme ja külastada näitust.

Õigusteaduse üliõpilane ja ELSA Estonia asepresident Getrud Palu arutles abiturientidega sõnavabaduse piiride üle. Külaline juhatas rühmatööd ja tõi näiteid mõtlemapanevatest kohtukaasustest. Kui arutelu puudutas anonüümseid netikommentaare, viitas külaline ühelt poolt anonüümsusele kui põhiõigusele, kuid teisalt rõhutas väga veenvalt, et neil, keda kommentaarid puudutavad, on samamoodi õigus olla puutumata solvangutest ja sõimust.

Ühisgümnaasiumi vilistlane ja õigusteaduse magistrant Andraš Tšitškan vahetas 10., 11. ja 12. klassi õpilastega mõtteid heategevusest. Esmalt kõneles esineja sellest, kuidas ta koolinoorena heategevuse juurde jõudis, seejärel aga said õpilased teada, miks ja kuidas tasub üldse head teha. Kuna Andraš usub, et inimestes on piisavalt omakasupüüdmatust ja kas või ühest annetusest võib sõltuda olulisel määral kellegi heaolu, võib teda vabalt nimetada entusiastlikuks visionääriks heategevuse valdkonnas. Ta on Pärnus algatanud kampaania „Pliiats pihku“ ja annab juuratudengina inimestele tasuta õigusabi.

Ajakirjanik ja kooli vilistlane Martin Laine juhtis arutelu teemal „Vihakõne ja anonüümsed kommentaarid“. Esineja tegi selgeks, kuidas vihakõne on seotud sõnavabadusega. Muuhulgas sai puudutatud ka Kaur Kenderile esitatud süüdistust. Martin Laine osundas, et praeguses õigusruumis ei ole väljendusvabadus absoluutne, kuid eraldi küsimus on, kas teatud paragrahvid õigusaktides ka kirjanike ja loomeinimeste suhtes alati õiglased on.

Kas ja miks tuleks noortega arutleda vihakõne üle? Palusin sellele küsimusele vastata oma õpilasel Mareli Reinholdil. Ta vastas nõnda:

„Kool on asutus, kus õpilased peaksid hariduse kõrval omandama ka harituse, mis on ühiskonnas n-ö ellu jäämiseks kõige tähtsamal kohal. Viimasel ajal on vihakõne probleem tõusnud drastilise kiirusega päevakorda ja selle üle tuleks kindlasti haridusasutustes arutleda. Mitte sellepärast, et noori manitseda või teatud mõttes ajupesu teha, vaid selleks, et hoida ära veel suuremad kahjud, kui vihakõne praeguseks juba tekitanud on. Paljude selliste probleemide põhjus on puudulik lastetuba või justnimelt harituse puudumine. Inimesi ei saa õpetada ümber, kuid saab avardada silmaringi ja koos arutledes näha suuremat pilti, kui inimmõistus või meedia kuvavad. Seetõttu olen kindel, et kool on esmane koht, kus tuleks justnimelt arutleda, mitte loenguid pidada, ühiskonnaprobleemide, sh vihakõne üle.“

Anonüümsuse miinustest kõneldes viitas Martin Laine Mihhail Lotmanile, kelle arvates anonüümsete kommentaaride keelustamine ründab sõnavabadust. Samas, nagu arutelul tõdeti, soodustab anonüümsus vihakõne vohamist. Esineja tõi näiteid Facebookis avaldatud vihakõnest. Üks neist oli selline: „Nad ju 800 aastat arengust maas, isegi loom oskab suguelundeid paremini kasutada kui ned väärakad olendid. Tuumapomm neile panna. Saavad vaevast lahti.“

Hämmastama ei pannud üksnes postituse vaenulikkus, vaid seegi, et kuus inimest märkisid selle meeldivaks. Kas ka nii võivad sündida osas ringkondades arvamusliidrid? „Arvamusliider“ näeb, et tema postitusi märgitakse meeldivaks, mistõttu võib ta võtta seda tunnustusena: hästi ütlesin, ütlen veel! See näide vihakõnest ajendas mind küsima õpilaste ja õpetajate arvamust. Kas vihakõne on ka vihakõne „laikimine“?

Foto: Peedu Sula

(Allikas: ekraanitõmmis sotsiaalainete nädala küsitluse tulemusest Google Formsis)

Et kõik vastajad saaksid vihakõne tähendusest aru, on küsimuse juurde lisatud definitsioon, mis ei pretendeeri ainuõigsusele. Pärast küsitluse tulemuste selgumist arutasin ainenädala vältel paljude gümnasistidega, miks nende arvates suurem osa küsitletutest ei pea vihakõne „laikimist“ veel vihakõneks. Noored tõid peamise põhjusena välja selle, et sotsiaalvõrgustikes ei mõelda iga meeldimist väga tõsiselt. Siiski pidasin vajalikuks rõhutada, et iga seesugune rassismi „laikimine“ näitab esiteks inimese hoiakut postituse suhtes, sest „laikimine“ pole ju oma olemuselt väärtusneutraalne, ja teiseks mõjutab see virtuaalset jalajälge, millest on huvitatud tööandjad, kes kontrollivad tulevaste töötajate tausta.

Ainenädala raames toimus muudki huvitavat. Võistkondlikult sai osa võtta e-viktoriinist, mille küsimused olid koostanud sotsiaalainete õpetajad. Nädala vältel oli avatud näitus, mis puudutas järgmisi teemasid: õiglane kaubandus, rahvastikuränne ja pagulus, keskkonnakaitse Eestis. Näitusel kajastatuga olid seotud neljapäeval toimunud traditsioonilise mälumängu „Tark mees taskus“ küsimused.  Kuna 27. jaanuaril oli holokaustiohvrite mälestuspäev, linastus kooli aulas temaatiline film „Võõra võimu all: repressioonid okupeeritud Eestis 1940–1991“.

Igal ainenädala päeval oli nii õpilastel kui õpetajatel võimalik vastata oma nutiseadmega ühiskonnas palju arutelusid tekitanud päevaküsimustele. Need puudutasid dopingu legaliseerimist, multikultuursust, digipööret Eesti koolides, heategevust ja vihakõne „laikimist“.

Ainenädalast kokkuvõtet tehes kõnetas mind väga eespool esitatud õpilase arvamus. Vihakõnele kui ühiskondlikule probleemile tuleb koolis läheneda praktilisi teid pidi. Moraalijutlus ei aita. Kool ei saa asendada lastetuba, kuid saab läbi konstruktiivsete arutelude luua mõne eelduse eelarvamustevabamaks ühiskonnaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles