Sööstab saagi järele nagu pisike pomm

Foto: Karl Adami

Metsast kostab kollase puguga rasvatihaste esimesi kevadlaule. Ikka sitsikleit-sitsikleit! Ühtäkki võpatab kogu metsarahvas, eelkõige pisikesed linnud ja hiired. Võpatan minagi, sest lindude pahandamine tähendab, et läheduses viibib tugev ärritaja. Miks muidu põhjatihased kogu väest tädä-dää hüüavad? Õrnalt lumiste kuuseokste varjus märkan pisikesi munakollaseid silmi. Astun aga lähemale, kuni lastakse.

Inimese, kellel pole väga kokkupuuteid lindude ja sealjuures röövlindudega, võib pisike värbkakk pahviks lüüa. Kas see on mõne kaku või rahvapärasemalt öökulli poeg? Ei, värbkakk ongi väike. Pisike leevikese mõõtu värbkakk on Eestis ja mujal Euroopas kakkudest pisim. Selg on tal pruunikas, kaetud valkjate täppidega.

Öökullid pole kõik öösel tegutsejad. Näiteks väikese värbkaku kuulmine pole kõige parem, seetõttu toetub ta nägemisele ja on sunnitud jahti pidama ka päevasel ajal. Parim aeg teda näha on hommikul pisut enne ja pärast päikesetõusu ning õhtul. Enamik värbkakke on mulle silma ja kõrvu jäänud millegipärast veebruaris-märtsis, kuigi see pisike kütt tegutseb meil aasta läbi.