Hülged näljas, aga kalurid ei hooli hüvitisest

Tõnu Kann
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et linnamehed jääksid uskuma hüljeste aplust, tõi Jaagupi kalur Avo Naar lõhutud napi loomuse pildistamiseks linna.
Et linnamehed jääksid uskuma hüljeste aplust, tõi Jaagupi kalur Avo Naar lõhutud napi loomuse pildistamiseks linna. Foto: Mailiis Ollino

Jaagupi kutseline kalur Avo Naar tuli hommikul merelt püünistest kala nõudmast, paadis kilekotitäis purustatud ja võrgus tapetud ahvenaid. See oli – ei tea mitmendat korda juba – tema kogusaak ehk siis mitte kui midagi.

“Hüljeste töö,” ütles mees mornilt. “Varasematel aegadel hülged üldiselt ahvenaid ei rappinud, aga küllap nüüd on nälg meres nii suur, et enam ei põlata neidki.”

Koha ja lõhet söögiks eelistavate hüljeste kõhumure kaluri hingerahu ei kõiguta, isegi rikutud loomus on vaid osa kalapüügist elatuva mehe nördimusest. Rohkem teeb talle muret, et kalade rüüstamisega lõhuvad hülged tema nakkevõrke, mille parandamine nõuab aega ja raha.

Samal ajal hüvitab riik hall- ja viigerhüljeste tehtud kahju kaluritele 2009. aastast ja sellega tegeleb keskkonnaamet.

“Hüvitist makstakse kõigile taotlejatele,” kinnitas keskkonnaameti looduskaitsespetsialist Tõnu Talvi.

Kalurid ei hooli hüvitisest

Hüljeste tekitatud kahju võib püügihooaja jooksul ulatuda sadadesse eurodesse, mille osalinegi hüvitamine riigilt oleks märkimist väärt, kuid kalurid ei näi sellest rahast hoolivat. Ehk peavad nad saadavat summat peenrahaks või arvavad sebimise hüvitise taotlemise ümber liig keeruliseks ja lootuse raha saada ahtakeseks, et Kolgata teed ette võtta.

Mullu maksti hülgekahju hüvitist keskkonnaameti andmetel ainult ühele Pärnumaa kalureist, aga naabermaakonnas Saaremaal isegi ei taotletud riigilt hüljeste põhjustatud kahju hüvitamist.

See on halb keskkonnaametigi meelest, sest muu hulgas jätab hüvitiste taotlemata jätmine vale mulje hüljeste mõjust rannapüügile ja kalurite nurin hüljeste rohkuse ja apluse üle ei kõla selles valguses usutavalt.

Samal ajal pole hülgekahjustuste hüvitiste taotlemine üle mõistuse keeruline. Vähemalt keskkonnaameti arvamuse kohaselt.

“Kalur peab ametit suuliselt teavitama, kahjustatud püüniste kohta koostatakse akt ja seejärel on kaluril võimalus esitada hüvitise taotlus,” selgitas keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist. “Hüvitamist reguleerivas määruses on kehtestatud kord protseduuri ja hüvitise suuruse detailide kohta.”

Seal on kirjas, et keskkonnaamet hindab kahjustuse viie tööpäeva jooksul teavitamisest ja esitab pärast hindamisakti koopia kahjusaajale kümne tööpäeva jooksul. Seejärel tuleb kahjukannatajal esitada keskkonnaametile kirjalik või digitaalselt allkirjastatud avaldus, mille vorm on ameti kodulehel saadaval.

Hülgejahi korda tuleks muuta

Hallhülged kuulutati Eestis mõne aasta eest jahiulukiks ja nende küttimist piiratud hulgal lubati mullu. Siinkohal võib just hüljeste lõhutud püünistest teatamine anda hallhülgejahile senisest suurema hoo.

Naar, kes ise samuti jahimees, avaldas arvamust, et hallhülgeid võiks aga vähemgi küttida, kui neid ei keelataks lasta seal, kus nad kalamajandusele kahju teevad ehk merel püüniste piirkonnas.

“Põhjamaadest on teada, et niipea kui hülgejahti asuti pidama püügipiirkonnas, hakkasid hülged ettevaatlike loomadena ohtlikust alast eemale hoidma,” kõneles Naar. “Meil võiks sama olla, kui neid püügipiirkonnas küttida. Siis jääks hülgeid rohkem merre ja püünised terveks.”

Hülgejaht on Eestis rangelt reglementeeritud tõesti: neid ei tohi lasta rannast kaugemal kui paarsada meetrit ega küttida paadist. Samuti ei lubata jahimehest kaluril ühitada kaht tegevust: nõuda meres püüniseid ja hülge nägemisel teda lasta. Viigerhüljestele ei tohi üldse Eesti vetes jahti pidada.

Seega, hülgeid ei lubata meres püüniste juurest püssipaugutamisega eemale peletada. Ehk ongi see elutark, arvestades, et lainetel kõikuvast paadist hulkuma lastud kuul võib rännata teab kuhu, kui püssitoru on maa poole. Võib sattuda koduküllagi. Seda ju ei taha. Jäävad hüvitised, ükskõik kui suured või napid need eri hinnagutel ka poleks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles