Võtsin täna ette netientsüklopeedia ja sealt siis selline tõdemus: rahvusvaheliselt korraldatakse naistepäeval vägivallavastaseid aktsioone, rahvusvahelisi foorumeid, kriisikeskuste abistamist; see on päev, kui räägitakse naiste muredest ja probleemidest.

Aga tänapäeva Eestis: "Taas on tavaks viia sõpradele ja töökaaslastele lilli ja ühiselt midagi pidulikumat ette võtta."

Mul pole midagi lillede vastu, kuid oleksin rõõmsam, kui lillekinkimise asemel või sellega koos võtaksid mehed ja naisedki mõne minuti, mõtisklemaks selle üle, kuidas siis Eesti naistel läheb. Kuidas tulevad toime meie abikaasad, emad, tütred? Kas nad saavad majanduslikult hakkama? Kas nende sõna maksab? Kas neil jätkub  vabadust tegelda enesearendusega? Kas nad saavad küllaldaselt puhata, et hoida oma vaimset tervist?

Neid küsimusi saab küsida ja naistele tähelepanu pöörata ka siis, kui lillesaba on liiga pikk ja koogiriiulid poes tühjad.