Liina Laasma püüab seni tehtud vigadest õppida

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnumaa aasta parim spordineiu, Tõstamaa keskkooli abiturient Liina Laasma sai kooli traditsioonilisel spordipäeval austava ülesande tuli süüdata.
Pärnumaa aasta parim spordineiu, Tõstamaa keskkooli abiturient Liina Laasma sai kooli traditsioonilisel spordipäeval austava ülesande tuli süüdata. Foto: Toomas Mitt

Lõppeval aastal Pärnumaa parima spordineiu tiitliga pärjatud odaviskaja Liina Laasma usub, et edu saavutamiseks on ühtviisi tähtsad nii pingelised treeningud kui õigeaegne puhkus.

“Tuleb treenida järjepidevalt ja targalt,” kõneles Tõstamaa keskkooli viimases klassis õppiv 18aastane Laasma Pärnu Postimehele. “Targalt treenimise all mõtlen ma eelkõige vigastuste vältimist. Iga harjutust tehes annan endast sada protsenti, kuid samas tuleb kuulata oma organismi, õigeaegne puhkus pole vähem tähtis kui pingeline treening.”

Kas lõppeval aastal täitusid kõik teie lootused-ootused või jäi midagi kripeldama?

Oli nii õnnestumisi kui põrumisi. Rõõmu teeb, et suutsin edasi areneda ja isikliku tippmargi 54.25 visata, kuigi lootsin paremat resultaati. Kõige tähtsam on, et sain rohkem kui veerandsajal korral tulemuse üle 51 meetri. 2009. aastal suutsin vaid viiel võistlusel alistada 50 meetri piiri.

Aasta muudab eriti meeldejäävaks presidendiproua Evelin Ilvese vastuvõtt ja temalt saadud noore sportlase preemia.

Kõige mustem päev oli Kanadas juunioride MMil, kus vigastus ei lubanud mul viskevõimsust heaks tulemuseks realiseerida.

Kui intensiivsed on teie treeningud praegu?

Praegu laome treener Jaan Tammega järgmiseks hooajaks põhja ja teeme seda väga põhjalikult. Veel sel aastal läheme kolmeks päevaks Tallinna Audentese halli, kus saame koos teiste Eesti odaviskajatega Heiko Vääti juhendamisel harjutada.

Olen arvatud Eesti juunioride koondisse ja ilmselt läheme talve teises pooles mõneks nädalaks Hispaaniasse treenima.

Eestimaad katab erakordselt paks lumevaip. Kas lumeuputus teeb teile tuska või on hoopiski põhjust kenast talvest rõõmu tunda?

Ausalt öeldes olen üpris külmakartlik, kuid tuleb tunnistada, et rohke lume vastu pole mul midagi. Õues lund rookida on päris vahva, see tegevus annab kehale mõnusa koormuse.

Eriline murdmaasuusatamise fänn ma ei ole, hoopis rohkem meeldib uisutada. Küll meeldib suuskadel mägedest all kihutada.

Palju aastaid Eesti naiste odaviset valitsenud Moonika Aava rääkis kunagi, et tal tekkis aeg-ajalt suur vajadus adrenaliini järele. Kuidas teie teravatesse elamustesse suhtute?

Moonika kombel lõvisid silitanud ma pole, kuid juba väikesest peale olen lugu pidanud ekstreemsetest seiklustest. Mida aasta edasi, seda rohkem olen hakanud mõtlema, millised kurvad tagajärjed võivad terava elamuse jahtimisel olla. Viimasel ajal olen püüdnud sellistest hobidest hoiduda. Vigastused on kerged tulema, nende ravimiseks kulub väga palju kallist aega.

Aasta algul sain juhiloa ja tuleb tunnistada, et naudin kiiret sõitu.

Kas pingelised treeningud ja pikad võistlusreisid on õppimisele takistuseks olnud?

Seni olen kenasti hakkama saanud. Algklassides suutsin vaid viitele õppida, kuid nüüd tuleb aeg-ajalt leppida ka neljadega. Tore on, et nii klassikaaslased kui õpetajad hindavad minu sportlikke saavutusi.

Millise kingisoovi te jõuluvanale saatsite?

Ma arvan, et kõige parem on jätta jõuluvanale otsustada, millega ta mind üllatab. Kui mõni võlur tuleks ja küsiks, et mida tahan järgmisel aastal saada, siis temale vastaksin, et kõige suurem soov on jõuda suvel Tallinnas juunioride Euroopa meistrivõistlustel pjedestaalile.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles