On ime, et aasta vanemana Keithy hingab, istub ja naeratab – pikka aega ei saanud ta seda kõike teha. Ei ühtegi krokodillipisarat, ei mingit nõrkust, temast kiirgab heas mõttes jäärapäisust ning iga lause kinnitab tüdruku vaimujõudu ja positiivsust.

Nägi vaid tulukesi

“Alguses arvati, et suren, hiljem arvati, et jään kogu eluks masinate külge, nüüd öeldakse, et ma ei pruugi kunagi kõndida,” kirjeldab Keithy oma paranemisteed, milles arstid tihti vaid lootusetust süstinud.

Sel saatuslikul laupäeva õhtul jäi Pärnu-Tallinna maanteel liiklejatele silma hullumeelse kiirusega Tallinna poole kihutanud BMW, mille roolis 23aastane Keit. Kuhu iganes autot juhtinud noor mees teel oli – sinna ta ei jõudnud. Are külje all põrkas ta kokku kahe vastu liikunud autoga ja hukkus. Viga sai 11 inimest.

Keithy magas BMW-le vastu tulnud auto juhipoolsel tagaistmel, pea vastu klaasi. Pärast kokkupõrget sattus ta pea ukse ja tooli vahele. Vigastused olid väga rasked ja tüdruk saadeti kohe Tallinna intensiivravile.

“Ma ei mäleta sellest õnnetusest midagi, mingi hetk lihtsalt nägin tulukesi ja ärkasin kolm päeva hiljem,” kirjeldab Keithy. “Nüüd tean, et ärkasin siis koomast, suutsin ärkvel olla umbes 20 minutit. Arstid kirjeldasid, kuidas kõik minus on katki ja ma ei pruugi elama jääda,” räägib Keithy. Kaelalülimurd, kokku kukkunud kops ja seljaajukahjustus aheldasid tüdruku pikalt voodisse.

Neiu teab õnnetusest ainult seda, mida pere rääkinud on, kuid õudsest kokkupõrkest meenub kõigile vaid šokk. “Vend mäletab, kuidas ema karjus. Emale meenub üksnes see, et ta vaatas korra maha ja järgmisel hetkel oli ta silme ees kaks tulukest, siis olime kraavis. Roolis olnud isa pole väga juhtunust rääkinud,” kirjeldab kannatanu.

Sõbrad ja kool šokis

“Samal õhtul teatati mulle õnnetusest,” räägib sõbranna ja klassiõde Klea Vihast. “Pidin juhtunust klassikaaslastele teatama, kuigi šoki tõttu polnud mul aimu, mida neile räägin,” kirjeldab ta.

Noorte jutu järgi oli kogu kool väga kurvas meeleolus. Õpetajad ja kaasõpilased olid märgatavalt vaiksemad ning see meeleolu kestis piinavalt kaua. “Olime ju pikalt teadmatuses,” tõdeb klassiõde Kerstin Vestel.

Sõbrannad mäletavad, kui nägid uudistest pilte tuhandeks tükiks lennanud autost ja vaatepilt tekitas lootusetuse tunde. “Meie auto oli nagu yin ja yang, pikkupidi pooleks,” kirjeldab Keithy ise.

Sõbrad said kallist kannatanut külastada alles kaks kuud pärast õnnetust.

“Kartsin algul, et mind visatakse koolist välja ja sõpru mulle alles ei jää,” kirjeldab Keithy oma esimesi muresid.

Neiu iseloomust annab aimu asjaolu, et kui Sütevaka humanitaargümnaasiumi direktor Andres Laanemets talle aastast puhkust lubas, tüdruk seda ei soovinud. “Tahtsin teistele koolis järele jõuda,” selgitab Keithy. Nüüd õpib ta kodus interneti kaudu. Õpetajad saadavad materjale ja kontrolltöödki toimuvad Skype’i vahendusel.

Klea sõnutsi näitab iseloomu isegi sõbranna ratastoolivalik. Olgugi et pakuti elektrilist tooli, tahtis tema kõige tavalisemat. “Kui tahan jalule tõusta, ei tule elektri abil liikumine kõne allagi,” ütleb Keithy kindlameelselt.

Teaks vaid isegi, mis viga

Kui Keithy paar kuud pärast õnnetust ratastooli istus, vajus ta sealt maha paari minutiga. “Sain vaid mõne hetke istuda, siis hakkas pilt virvendama ja mind tuli pikali panna,” tõdeb ta. Nüüd saab ta ratastoolis vabalt istuda, kuid kätes napib jõudu, et iseseisvalt liikuda.

Kuigi Keithy treenib pidevalt ülakeha, et ülejäänud keha järele jõuaks, võitleks ta rohkemgi, kui teaks, mille vastu võidelda. “Arstid pole suutnud üksmeelele jõuda, kus ja milline see seljaajuvigastus on,” räägib neiu. Seetõttu on raske kindlaks teha, mida peaks täpselt tegema, et Keithy jalad uuesti alla saaks.

Arstid pole kõndimiseks erilist lootust andnud. “Ütlevad, et mõni paraneb, mõni mitte. Nooruse tõttu pidi mul veidi rohkem lootust olema,” räägib Keithy.

“Ei ole enam midagi, mida nad minuga teha saaksid,” tõdeb neiu. Pere tahab parimat, et püsiks lootus ühel imelisel päeval püsti tõusta. Parimad taastusravikohad asuvad aga välismaal.

“Kui alguses öeldakse talle, et ta ei pruugi ise hingata, ja nüüd istub ta siin ja viskab nalja, on tüdruk nii tugev küll, et alati on lootust,” lisab Klea.

Hoolivus ja usk klassiõesse panid sõbrad Keithy eest välja astuma. Juba möödunud suve Augustiunetuse ajal pidasid nad kohvikut, et sealt teenitud tulu neiule annetada.

“See tunne, et tegime midagi ära, jäi hinge alles,” kirjeldab klassiõde Hanna Mia Terika Toomis. Nii tuli Terikale mõte korraldada heategevuskontsert. “Mainisin seda Kerstinile ja ta ütles kohe, et teeme ära,” räägib ta.

Pikema mõtlemiseta olid NOEP ja I Wear* Experiment nõus üles astuma.

Ettevõtmisega tahavad klassikaaslased võitlevale sõbrannale parimat: koguda vähemalt 4000 eurot, et tüdruk välismaale tasemel taastusravile saata. “Meid on juba praegu nii palju aidatud, et eesmärk on reaalne,” rääkis Kerstin.

Keithy tõdeb, et ei harju kunagi selle hoolitsusega, mida pakuvad sõbrad, kool ja perekond. Hoolivus on tema ütlust mööda kõige rohkem aidanud. “Õnneks on mul käed juba piisavalt tugevad, et rusikas lauale lüüa, kui liiale tahetakse minna,” naerab Keithy, kes võitleb iga päev selle eest, et olla iseseisvam ja tugevam.

Kuidas aidata?

Heategevuskontsert “I Wear* NOEP” toimub 24. märtsil Pärnus ööklubis Sugar ja 26. märtsil Tallinnas kohvikus Sinilind. Piletitulu läheb Keithy taastusravi toetamiseks.

Tüdruku aitamiseks on võimalus saata raha Hanna Mia Terika Toomise kontole EE881700017003919521, selgituseks panna “Keithy taastusravi”.