Kaupo Meiel: Uus sõda, uus normaalsus

Kaupo Meiel
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Kahtlemata šokeerisid meid sellenädalased pommiplahvatused Brüsseli lennujaamas ja metroojaamades. Aga meid šokeerisid ka plahvatused Madridis 2004. aastal. Meid šokeerisid plahvatused Londonis 2005. aastal. Mullu olime kõik Charlie Hebdo ja siis kõik pariislased. Nüüd oleme belglased ja peagi veel keegi kolmas, neljas ja viies.

Muidugi, kaastundele ja ilusatele žestidele jääb alati ruumi, kuid aeg pidevalt šokeeruda hakkab ümber saama. Ei ole vaja olla iga uue ja kurva sündmuse puhul juba nii harjunult keegi teine, kui on võimalik olla iga päev eestlane, eurooplane, inimlik inimene.

Inimese inimlikkuse aluse tänapäevases tähenduses, absoluutse moraaliseaduse sõnastas Immanuel Kant nõnda: “Toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad samal ajal soovida, et sellest saaks universaalne seadus.” Lihtsamalt öeldes ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Kas ja kuidas seda järgida terrori puhul, on mõtte ja arutluse tasandil moraalne mädasoo, mille näiliselt tugevad saarekesed ei kanna ning varjavad põhjatuid laukaid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles