Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Varjupaika satub vähem koeri

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Haiiti on üks 18 koerast, kes Pärnu loomade varjupaigas uut kodu ja hoolivat peremeest ootavad. Seni peab Haiiti sõbraks vabatahtlikku töötajat Marko Vaimat. | FOTO: Urmas Luik

Pärnu kodutute loomade varjupaigas ootab praegu kodu 18 koera ehk mitu korda vähem kui eelmisel sügisel.

FOTO: Urmas Luik

Hangede vahelt paistavad vaid kuutide katused ja ülaosad, kuid kuudid on praegu tühjad ning penid klähvivad aedikutes.

“Aedikutes on koertel rohkem ruumi ja liikumisvabadust kui ketiga kuudi küljes olles,” ütleb varjupaiga vabatahtlik Marko Vaima, silitades aiavõre vahelt tähelepanu norivaid koeraninasid. “Ketis kipuvad koerad kurjaks minema, sellepärast on väga hea, et kõik aedikutesse ära mahuvad.”

Varjupaiga juhataja Birjo Piiroja tõdeb rahulolevalt, et 18 koera on hea tulemus, võrreldes eelmise aasta lõpuga, kui pilgeni täis varjupaigas elas 60 koera.

“Oleme omavahel arutanud, miks kodutuid koeri on vähemaks jäänud,” rääkis Piiroja. “Võib-olla inimesed mõtlevad keerulises majanduslikus olukorras rohkem läbi, kas saavad endale koera lubada, võib-olla on seni aastaid tänavatel hulkunud koertest enamik kätte saadud ja neile uued peremehed leitud.”

Kuna Pärnu varjupaika ruumipuudus ei kammitse, ei pea koerad kartma enneaegset surma, sest eutanaasiat rakendatakse erandjuhul, kui loom on väga vana või raskesti haige.

Varjupaiga loomadest umbes pool leiab uue kodu Eestis, pool Soomes. Soomlastel olevat Piiroja sõnutsi kombeks pidada mitut koera või kassi, eestlane piirdub pigem ühe lemmikloomaga.

Kahjuks pole aastaga põrmugi vähenenud hulkuvate kasside arv, neid elab varjupaigas endiselt ligi 50 ja tänavatel kolooniate kaupa. Kui peremeheta koer satub enamasti lõpuks varjupaika, siis kasside püüdmist takistavad inimesed, kes leiavad, et kassielu vabaduses, olgugi külmetava ja haigena, on varjupaiga puurist etem.

Varjupaiga töötajad meenutavad rõõmuga positiivselt lahenenud juhtumeid. Jaanuaris raskes seisundis siia toodud koer Tammuru Musi Larsson tervenes sedavõrd, et kolis suve lõpus uude koju, kus naudib mõnusat koeraelu.

Juulis vapustas loomasõpru lugu Claudiast, kes päästeti ketist nõrkenuna ja ussidest puretuna. Koer paranes täielikult ja elab praegu heas hoiukodus. Pererahva sõnutsi pole hirmus kohtlemine koera usku inimestesse murdnud ja Claudiast sõbralikumat, targemat ja ustavamat kaaslast annab leida.

“Meil on väga hea meel kõigi varjupaiga sõprade ja toetajate üle, kes mõtlevad loomadele aasta ringi,” on Piiroja tänulik. “Teeb rõõmu, et mitmes Pärnumaa omavalitsuses pööratakse loomade probleemidele rohkem tähelepanu. Usun, et seadused muutuvad ja mõne aastaga paraneb Eestis neljajalgsete olukord veel.”

Tagasi üles