Eile hommikul levis linnas kulutulena teade, et kevadkuderäim on Pärnu randa ujunud ja, ennäe, need, kes Japsi kaile kalapaatidele vastu ruttasid, võisid veenduda, et kalajutt vastaski tõele.
Kevadkuderäim saabus sel kevadel varakult
“See mõni räim, väike nigu kilu!” parastasid kaks naist kailt alla paadipõhja kiigates, aga tühjade anumatega ära ka ei läinud.
Naiste silm pettis. Kalad, mis paadis paistsid pisikesed, võtsid õige mõõdu niipea, kui olid anumasse tõstetud ja raha vastu vahetatud.
Mereinstituudi ihtüoloog Heli Shpilev, kellele kalurid lahkelt laboriuuringuteks kalu andsid, hindas tänavuse räime suuruse “keskmiselt rahuldavaks”.
“Pole neil häda midagi, täitsa korralik kudekari. Pealegi ei tohi kalurid suuremaid räimi kui 17 sentimeetrit inimestele toiduks müüagi,” ütles Shpilev.
Tõepoolest, eurodirektiivi järgi on kaluritel keelatud 17,5 sentimeetrist pikemaid räimi inimtoiduks pakkuda. Pikad räimed olla tänu saastunud meres vananemisele mürgised. Ometi ei tea keegi siinmail kedagi, kes suurte räimede söömisest oleks kõhutõve või mõne muu ihuhäda külge saanud.
Rannikumerest on Pärnu mail räime püütud juba nädalapäevad, aga meritindi kaaspüügina, kuna õiget räime tuli veel oodata. Nüüd on kevadine kuderäim kindlalt rannas, sest eile üks paadilaste ainult sellest koosneski, sekka kümnete kaupa ahvenaid.
Aga räimest varem kudema ujuva tindi aegki pole otsas: üks kaluripaatidest andis Japsi kail otsad, pardal kastidesse sorditud tint.
Hinnast rääkides, siis see kõigub ja võib olla täna nii- ja homme naamoodi.
Taskukohane on räim küll, kui just ilma rahata ei taheta värsket kala saada. Seda enam, et kalu müüvad kalurid silma ja neile ulatatud anuma või koti järgi ja alati “kalurimõõdus” ehk nagu küsiti ja veel kuhi peale.
Kuna tänavune tindisaak oli pigem tagasihoidlik kui külluslik, jääb loota, et räimed tänavu kevadel kedagi alt ei vea, olgu need siis 17 sentimeetrist pikemad või lühemad.