Kui vaimuhaige kohtusse kaebab

Foto: Shutterstock

Tahtevastasele ravile määramisel peab arst alati kohtunikele aru andma, peale selle on vaimuhaigetel alati õigus tohtri ja maakohtu otsus edasi kaevata, psühhiaatrid tahaksid haiget aga võimalikult kiiresti ravida.

“See käib selle töö juurde, teisiti ei saakski,” kommenteeris Pärnu psühhiaatriakliiniku statsionaarse osakonna juhataja Raine Pilli suhtlust kohtunikega.

“Aga potentsiaalse ohtlikkuse määramine nõuaks vahel selgeltnägija võimeid,” tõdes psühhiaater. Kui pole ette näidata konkreetselt ohtlikke olukordi, on arstidel ja sugulastel väga raske kohtus tõestada, et inimene võib olla ohtlik enesele ja lähikondsetele.

Vaimuhaiged hagejad

Tänavu veebruaris näiteks otsustasid Pärnu arstid jätta proua T. K. tahtevastasele ravile, otsust kinnitas maakohus.

T. K. aga kaebas asja edasi ringkonnakohtule ja märtsis tühistas ringkonnakohus maakohtu määruse ja saatis asja ülevaatamiseks tagasi.

Arstid ja lähedased kirjeldavad, et T. K. on lapselast pidevalt haigeks pidanud, kuigi see pole põhjendatud. Lähedased kardavad, et proua võib üritada lapselast oma tütre juurest ära viia. “Viimastel päevadel olnud eriti hüperaktiivne, helistanud kiirabisse, päästeametisse ja saatnud ebaadekvaatse sisuga SMSe lapselapsele ja tema õpetajale,” sedastab kohtumäärus.

Arstid kinnitavad, et naine on haigusteadvuseta. “Keeldub ravist, kuid võtab toidulisandeid, mida keegi selgeltnägija olevat soovitanud,” seisab määruses. Arstid diagnoosisid bipolaarse häire maniakaalse ägenemise.

Möödunud aasta septembris kaebas samamoodi Pärnu psühhiaatrite otsuse kohtusse A. O., kes muu hulgas väitis, et tema peas on elektroonikaseade, mis tema tegevust juhib. Isik oli ravil mitmendat korda ja sattus haiglasse, sest oli lähedaste sõnutsi käitunud agressiivselt. Ähvardavalt ja ründevalmilt käitus ta kliinikuski. Ringkonnakohus sel korral tema kaebust ei rahuldanud.

Mullu juulist leiab näite, kus viimase viie aasta jooksul alkoholisõltuvuse tõttu 42 korda haiglasse sattunud A. P. enda statsionaarsele ravile määramise kohtusse kaebas. Alkoholi tõttu on ta olnud psühhootilises seisundis, kuulnud hääli ja avaldanud luulumõtteid. Kohus tema kaebust ei rahuldanud.

“Kõigil tahtevastasele ravile määratud inimestel on õigus kohtusse pöörduda,” rääkis Pilli. “Riik määrab neile kaitsja, kes ei tohi esindamisest keelduda.”

Psühhiaatri sõnutsi ei ole edasikaebamine küll eriti sage, aga seda võimalust kipuvad kasutama just maniakaalse käitumisega inimesed, kuna nad ei tunnista enda haiguse olemasolu.

Haige viib pere nõiaringi

“On hea, et on kindlad kriteeriumid, mis peaaegu välistavad võimaluse, et rikume inimõigusi. Samal ajal tekib nii juurde haigeid, keda me seetõttu lihtsalt ei saa ravida,” nentis psühhiaater. “See on lõiv, mida meditsiin praeguste seaduste tõttu maksab.”

Pilli märkis, et teinekord ei olegi arsti põhjendused üheselt mõistetavad ega kõige paremini väljendatud, sest põhjuste väljaselgitamiseks on psühhiaatritel aega vaid paar päeva.

Samuti tõi Pilli välja tõiga, et kohus otsib ohtlikkust, kuid ei kaalu argumendina inimese ega tema lähedaste eneseväärikust.

“Näiteks võin praegu öelda, et kui aeg on sealmaal, et kõnnin tänaval ringi alasti, on see mu enda huvides, et abi saaksin. Öelgu ma siis mida tahes,” rääkis Pilli.

Veel teeb murelikuks asjaolu, et tahtevastasele ravile satuvad samad inimesed sagedasti, mis on kahjuks loogiline, kui arvestada haigete haigusteadvuse puudumist.

Läinud aasta 7. novembril kirjutas Pärnu Postimees naisest, kelle ema põeb paranoidset skisofreeniat, ja haiget ei õnnestunud ravile saata. Nüüd on Anne (nimi muudetud, M. L.) ema tahtevastase ravi läbinud.

“Süstidest on ta juba keeldunud, käis arsti juures ja talle kirjutati ravimid, mida tema soovis,” kõneles Anne. “Xanaxit sööb ta hea meelega, sest see lubab tal paremini magada.”

Suurim probleem on Annele see, et ravil olek on alati ajutine lahendus. “Ema arvates pole ta midagi valesti teinud. Siiani ei tunnista ta oma haigust. See tähendab, et kui järgmine pauk käib, hakkab kõik algusest peale. Iga korraga muutub see mulle raskemaks,” tunnistas tütar.

Traagiline näide Viljandist

Äärmuslikke näiteid, kuidas õigel ajal saamata ravi on ühiskonna turvalisust kõigutanud, pole vaja kaugelt otsida. Hiljuti Viljandi kortermajas inimese surnuks tulistanud Rene ema olla aastaid hädas poja ravile saatmisega.

“Psühhiaatriahaigla ei ole tema sõnul pidanud vajalikuks Rene suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamist, kuigi pereliikmed on selleks vajadust näinud ja teda korduvalt ravile viia üritanud,” väitis ajaleht Sakala.

Pilli sõnutsi on skisofreenia või bipolaarse häire puhul kiire ravi hädavajalik, kuna ravimata jätmisel võivad need kroonilised haigused ainult ägeneda. Mingilt maalt ei pruugi rohudki enam toimida.

Pilli rõhutas, et kõik sedasorti haigustega inimesed ei peaks kindlasti kinniste uste taga ravi saama, vaid ravile tuleks määrata just ägenevate hoogudega isikud.

Sotsiaalministeeriumi meediasuhete nõunik Karel Hanni ütles, et patsiendi psüühilist seisundit saavad kirjeldada arstid ja ohtlikkust võib hinnata ainult kohus. Hanni selgitas, et haigele määratud kaitsja ülesanne on oma kaitsealust esindada, sõltumata isiklikest tunnetest esindatava ja tolle tervisliku seisundi suhtes.

Probleeme 1997. aastal vastu võetud psühhiaatrilise abi seadusega tunnistab sotsiaalministeeriumgi. Möödunud aastal hakati ajusid ragistama, kuidas aegunud seadust paremaks muuta. Kogutud on ettepanekuid ja korraldatud ajurünnakuid. Meediasuhete nõuniku sõnutsi kutsutakse vastav töörühm kokku sügisel.

Seaduse eelnõu loomise kavas on välja toodud pea kõik Pilli nimetatud probleemid. Muu hulgas seisab selles, et kohtupoolne “ohtlikkuse määramine” on praegu liiga jäik ja takistab haiguse enda ravimist.

Tahtevastane ravi

Tahtest olenematut ravi rakendatakse ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral:

 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;

 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut;

 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

Valvearstil on vaja tuvastada, kas saabunud patsiendi tahtevastasele ravile määramine on ainuõige variant. Arst peab otsuse vormistama ja lisama põhjendused. Kohtu loata võib tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi osutada kuni 48 tundi. Ravile määratud inimesele määrab riik kaitsja, kui raviperiood ületab nelja päeva. Nelja päeva jooksul käivad patsienti vaatamas kaitsja ja kohtunik.

Esialgu määratakse inimene ravile (kohtumäärusega) 40 päevaks, kui selle aja jooksul pole paranemist märgata, määratakse ravi kolm kuud.

Allikas: psühhiaatrilise abi seadus