Järgmisest nädalast kinodesse jõudvas ja ülehomme Pärnu Apollo kinos koolirühmadele eellinastuvas Anu Auna mängufilmis “Polaarpoiss” kehastab Paikuselt sirgunud näitleja Jaanika Arum peategelast – hulljulget tüdrukut, kes seab keerulisse olukorda oma poiss-sõbra.
Päästes Hannat tema enese küüsist, paneb Mattias (Roland Laos) toime kuriteo, mis ähvardab poisi aastateks trellide taha viia. Ainus lootus karistusest pääseda on lasta end süüdimatuks tunnistada, selleks tuleb aga Mattiasel teeselda ainsat psüühikahäiret, mida ta tunneb – bipolaarsust.
See on Auna esimene täispikk mängufilm, millel tõsisem alltekst – gümnaasiuminoorte stressirohkus ja meeleoluhäired.
Jaanika Arum, olete enne eellinastusi väiksemas ringis filmi näinud, millised on emotsioonid?
Võtete järel esimest korda lõplikku tulemust nähes on alati üllatusi, mingid tegevusliinid on välja jäetud või järjekord vahetunud. Aga mul on hea meel selle filmi üle. See on vajalik noortefilm, et teadvustada probleemi, millest ei ole kuigi palju räägitud. Minagi ei teadnud meeleoluhäirest kuigi palju, enne kui hakkasime filmi tegema.
Kas alustades arutlesite sellegi üle, kuivõrd suur probleem on meeleoluhäire noorte seas?
Jaa, muidugi. Seda haigust on üsna paljudel inimestel meie ümber. See tekib põhiliselt teismeliseeas, kus inimene on eriti tundlik oma keha ja kõige muu suhtes.
Kui raske oli mängida bipolaarset tegelast, oli teil otse elust eeskujusid võtta või tuli kõik endal välja mõelda?
Tegin metsikult palju uurimistööd, põhiliselt otsisin informatsiooni internetist, aga suhtlesin ka mõne spetsialistiga ja kuulsin tuttavate kaudu lugusid. Kuna Anu Aun on kirjutanud filmi stsenaariumi üsna isikliku kogemuse pealt, sai temalt kuulda, millega tema on kokku puutunud.
Üritasin selle kõige põhjal leida endas selle haigusega haakuvat, meenutada oma elust mingisuguseid situatsioone, mis on kunagi tekitanud niisuguseid tundeid, ja mõista, mida see võib organismile teha, kui on sellised tsüklid.
Oli raske, sest seda pidi ikkagi enda sees tunnetama. Võttepäevad olid intensiivsed ja oli vähe aega, et mingisse seisundisse minna. Oli huvitav, kuidas seda väga kiiresti saavutada. See tähendas kodus põhjalikku eeltööd. Samal ajal naturaalne keskkond, mis ei ole tehis nagu teatrilaval, toetab näitlejat ja aitab tegelaskuju kehastada.
Ma ei ole võib-olla kõige õigem inimene, kelle käest küsida, kuidas ma mängisin, kas hästi või halvasti, seda peaksid teised ütlema.
Tegelesime rohkem haiguse depressiivse küljega, millele on filmis enam rõhku pandud. Ja mul on selle üle hea meel, sest sageli kiputakse arvama, et bipolaarse häirega inimene on superhull. Tegelikult võivad need olla inimesed, kes tunduvad normaalsed, on rõõmsameelsed ja energilised ning kõrvalt ei pruugi nad üldse segased välja näha.
Oli see film enda proovilepanek? Tuli teil selle haiguse ohtlikumat poolt näidates mingeid ekstreemsusi võtete ajal teha, hulljulgelt kuskil silla käsipuu peal ronida näiteks?
Seda tuli teha jah, silla käsipuudel ronida: raudtee kohal, väga-väga kõrgel viaduktil Tallinnas Suur-Sõjamäel Ülemiste lähedal. Ja see oli päris hea, sest ma sain tänu sellele üle oma kõrgusehirmust.
Kui esimesel korral sinna pildistama läksime, pidime pooleli jätma, sest tuul oli nii tugev, et vaevu suutsime silla peal püsti seista, rääkimata sellest, et kuskile ääre peale tantsima minna. Pidime natuke jõudu koguma ja kõrgusekartusega tegelema. Pärast oli juba mugavam võttele minna.
Kui see hirm lõpuks üle läks ja teadsid, et tross hoiab sind, oli väga vabastav õhus hõljuda. Mul on väga hea meel, et ma selle ära tegin. Oli vaja lihtsalt üks kord käed lahti lasta selleks, et hirm kaoks. Ja nii lihtne see oligi.
Nii “Polaarpoisi” kui “Päevad, mis ajasid segadusse” võtetel oli sellistes stseenides meil abiks Enar Tarmo Von Krahli teatrist – ta on väga usaldusväärne ja toetab näitlejaid selle poole pealt, et õnnetust ei juhtuks.
Filmis “Päevad, mis ajasid segadusse” oli selline stseen, kus pidin kõõluma sõidu ajal autoaknast välja. Võib tunduda, et see ei ole kuigi ohtlik, ometi võib see üsna ohtlikuks osutuda, kui auto sõidab 60 kilomeetrit tunnis, midagi juhtub ja autost käib korra jõnks läbi. Siis peab igaks juhuks turvameetmeid kasutama: traksid jalga ja tross autosse kinni.
Nii et järgmisel korral võiksite langevarjuga hüppama minna?
Võiks proovida.
Sel kevadel on riburadapidi tulnud kinoekraanile kolm Eesti mängufilmi, kus olete osaline: “Perekonnavaled”, praegu linastuv “Päevad, mis ajasid segadusse” ja järgmisena “Polaarpoiss”. On see juhus või hakkabki neid nüüd nii tulema?
Pigem on see juhus, sest nende filmide osatäitjate otsingud olid ise ajal ja isegi aastase vahega. Lihtsalt juhtus nii, et kõik kolm on ühel ajal vaadata.
Režissöörid on lähtunud oma visioonist ja valinud osadesse enda arvates kõige õigemad inimesed. Sellise variandiga, et näitlejad ise pakuvad ennast, ma ei ole veel kokku puutunud.
Järelikult on nad kõik leidnud, et olete sobinud rolli. Kui palju lavakunstikoolis teile filminäitlemist õpetati või on tulnud töö käigus õppida?
Väga vähe õpetati, millest on kahju. Andres Puustusmaa andis meile paari nädala jooksul ühe loenguseeria.
Aga tänapäeval teatris ja filmis mängimine ei erinegi enam nii palju, need lähenevad üksteisele, sest video on teatriski tõusnud olulisele kohale. Lavaruum on muutumas üha intiimsemaks ja mängida saab üsna minimaalsete vahenditega. Seetõttu arvan, et lavakunstikool annab väga palju teadmisi ka filmis näitlemiseks.
Erinevus seisneb selles, et teatriproovis võid saavutada esimese õige tunnetuse ja siis pead hakkama proovides uuesti tööd tegema selle nimel, et suudaksid uuesti selle tunde kätte saada, mis esimese korraga justkui tuli. Aga filmi puhul proovitakse kätte saada see esimene tunne, mis tekib.
Kuidas Anu Aunaga koos töötada oli?
Olen kokku puutunud viie filmirežissööriga ja kõik on olnud kardinaalselt erinevad inimesed. Kõigil on olnud oma töömeetodid, kuidas nad võtteplatsil on ja millise atmosfääri enda ümber tekitavad.
Anu on sihi- ja otsusekindel, tahtejõuline naine. Ta teab täpselt, mida tahab ja mida tal on vaja saavutada. Ja ta suudab koondada enda ümber tugeva meeskonna.
Anu Aun on sündinud Pärnus ja siit varakult pealinna läinud. Teie olete Paikusel üles kasvanud. Kust see näitlemise pisik tuli?
Kui 1990. aastatel jooksis telerist sari “Twin Peaks”, olin hästi väike, aga vaatasin seda igal nädalal ja mõtlesin, et tahaksin kunagi midagi sellist teha.
8. klassist alates käisin Pärnu kunstide majas Rein Laose stuudios ja keskkooli ajal lisandus sellele Endla noortestuudio.
Kuna kohe ei saanud lavakunstikooli sisse, õppisin Tallinna ülikoolis kunstiteraapiaid. Mul on väga hea meel, et sattusin just sellele lavakunstikooli kursusele, mille juhendaja oli Tiit Ojasoo.
Saime tema käe all väga palju tegelda improvisatsiooniga, mis ongi ilmselt meie kursuse märksõna. Ojasoo tegeleb eelkõige nüüdisaegse teatriga ja tänu temale oli meie õppejõud ka NO99 dramaturg Eero Epner, kes õpetas meile palju nüüdisaegse kunsti kohta. Meist said näitlejad, kes tegelevad küsimustega, mis on praegusel hetkel selles ühiskonnas olulised.
Ma ei tea, kas selleks, et tänapäevane olla, on vaja alati kriitiline olla, aga mingitel hetkedel on seegi vajalik. Üldiselt on see aga teater, mis võiks inimest kõnetada. Me ei pane teatrikeele suhtes enda ees ust kinni, vaid otsime pidevalt uusi väljundeid, see aitab avaramalt mõelda.
Kui lavakunstikooli kaks aastat tagasi lõpetasite, kas siis oli peas tillukenegi mõte tulla Pärnusse tagasi, tööle Endla teatrisse?
Mul oli selline tunne, et olen siin linnas juba 19 aastat elanud ja peaks vahelduseks natuke ringi vaatama, palju on veel paiku avastada.
Ja läksite terve kambaga, seitsme kursusekaaslasega Tartusse.
Jah, kuigi mina olen otsustanud nüüd, pärast hooaja lõppu, hakata vabakutseliseks. Vanemuise teater on pakkunud mulle väga palju arenemisvõimalusi, olen näinud seda süsteemi seestpoolt ja tunnen, et sellest ajast mulle piisas. On just õige hetk, kus tahaks veel ringi vaadata ja hoida ennast kõigele uuele avatuna.
Kuidas Tartu meeldis?
Sealne keskkond on väga mõnus. Olin pikalt Tallinnas elanud ja kui ma Tartusse jõudsin, avastasin korraga, et kuulen omaenda mõtteid. See oli nii müravaba ja oli aega, et endasse süüvida ja tegelda iseendaga, mis on väga mõnus vaheldus. See kestis mõnda aega ja siis tekkis suurema linna järele igatsus. Pean oma kodulinnaks ka Tallinna, kus olen päris pikalt elanud.
Vanemuise lavastustes mängite siiski edasi. Millised neist on südamelähedasemad?
Mulle meeldib väga mängida Uku Uusbergi lavastuses “Üritus”. Uku suudab luua väga sooja ja inimliku atmosfääri näitlejate vahel, ta on inimesena niivõrd soe ja on hästi huvitav, kuidas ta tekstidünaamikaga mängib.
Ka äsja lavale jõudnud “Arkaadiat” oli päris meeletu teha, sest ma ei ole kunagi nii keerulise tekstimassiiviga kokku puutunud. See oli väga suur väljakutse.
Kas enda jaoks on sahtlisse plaanid kirja pandud, mis teie elus edasi saama hakkab?
Mul on alati olnud palju asju korraga käsil ja praegu on üle pika aja esimest korda aega omaenda mõtetega tegelda.
Peale teatri huvitab mind, mis nüüdisaegses kunstis toimub. Hakkame koos kunstnik Kirill Tuliniga tegelema ühe installatsiooniprojektiga.
Segades kunsti ja teatrit?
Sellest peaks tulema heliinstallatsioon, aga see on alles nii algusjärgus.
Tänapäeval on oluline olla näitlejana kursis sellega, mis toimub nüüdisaegse kunsti maailmas. Installatiivsed vormid ja performatiivsus nii kunstis kui teatris lähenevad teineteisele jõudsalt.
Mis on bipolaarne meeleoluhäire?
See on psüühikahäire, mille puhul vahelduvad kõrgenenud meeleolu, aktiivsuse ja energiaga perioodid ning aktiivsuse ja energia alanemine (depressioon).
Maania ajal võib patsient olla ülienergiline ja võtta tihti endale võimatuid ülesandeid, mida üritab täita.
Andmed: Vikipeedia