Rannahooaeg pole enam mägede taga. Sel kevadel mere ääres jalutades hakkas väga, väga kurb. Naisteranna kõrval sonni juures toimetasid traktorid. Tundsin jõuetust, valu ja viha. Ühes kohas aitame loodussõbraliku rahvana konni üle tee, teises kohas hävitame silmagi pilgutamata elukeskkonna, mis teeb meid eripäraseks.
Päevitajad ei mahu ära?