Muuseumis elab kuurordielevant

Pillerpalli koolieelikud avastasid lasteprogrammi järgi kohalikku muuseumi. Foto: Erakogu

Pillerpalli lasteaia koolieelikud külastasid Pärnu muuseumi, et osaleda mereaastale pühendatud merelinn Pärnu teemalises haridusprogrammis, mille koostas ja viis ellu Pärnu muuseumi pedagoog Tiit Kask.

"Programm oli koolieelikutele sobiv, jõukohane ja huvitav. Lasteaeda jõudes joonistasid lapsed kuuldust ja nähtust. Nad olid uutest teadmistest pungil ja soovisid Pärnu muuseumisse naasta," nentis Pillerpalli õpetaja Maire Ermus.

Mis siis koolieelikuid köitis? Esmalt viidi lapsed "ajamasinaga" väga vanasse aega, umbes 11000 aastat tagasi koopainimese eksponaadi juurde, mis tekitas lastes väga tõetruu pildi lõkke ääres istuvast mehest.

Lastele jutustati, et enamasti elas kooparahvas veekogude ääres, sest siis sai kiiremini liikuda. Oluline oli jook ja söök: veelinnud, kalad jne. Kunagised esivanemad kandsid loomanahkasid: olles taibanud, et loomad saavad karusnahast sooja, tegid nad sellest endalegi ürpe ja muid rõivaid, mis aitasid neil talvekülmale vastu panna.

Tööriistade valmistamiseks kasutasid nad ränikivi. Ühel heal päeval koopainimesed märkasid, et üht kivitükki teise vastu hõõrudes tekivad sädemed. Tule avastamine muutis kogu nende elu. Nüüd oli tekkinud võimalus seda liha küpsetada. Enne tule avastamist söödi taimi, marju ja toorest liha.

Inimesed õppisid looduses elama läbi katsetuste. Elades mere ääres, leiti savi ja prooviti sellest midagi voolida. Kui aga savi kuumutada, tekib juba keraamika ja tänapäeval on arheoloogid leidnud suurel hulgal kilde nendest esemetest.

Kui algul olid kirved kivist, siis hiljem juba rauast ja pronksist. Kaupa hakati vahetama, raha ju polnud. Kõvad kaupmehed olid viikingitest sõjamehed, kes Pärnumaal randusid. Keskajal reisisid nad üle merede väga kiiretel laevadel. Nad ründasid teiste maade külasid ja linnu, et need vallutada või nendega kaubelda. Laevu kaunistasid suured ja hirmuäratavad puidust lohepead ning neil kasutati suurt ristkülikukujulist purje, mis oli sageli punane.

Rüütlid, raudrüüd, mõõgad, odaotsad, sõjakirved, kindlused - need märksõnad paelusid eriti poisse. Püssid nägid välja kui väikesed kahurid ja kahurikuulid sarnanesid suurte ümmarguste kividega.

Põnevust pakkus 300 aasta tagune Pärnu linn suurel maketil. Ümber linna olid kaevatud kraavid, linn oli merekindlus. Siis oli linnas veel kolm kirikut. Praeguseks Nikolai kirikut enam pole, kuid on säilinud selle kiriku suur tornikukk. Huvitav on siin aga asjaolu, et see kukk oli aastaid meie Pillerpalli lasteaia õpetaja abi Erika Pärna koduaias ja toimetati aastal 2002 muuseumisse.

Lõpuks suunas ajamasin lapsed kinosaali Pärnu suursilla avamist vaatama. Aastaarv oli siis 1938.

See sild käis vanasti keskelt lahti ja vajadusel said laevad mööda jõge üles sõita.

Ühes avaramas ruumis oli koha leidnud väga omapärane valge majake. Vanasti olid sel majakesel rattad all ja hobune oli vedajaks. Supelsaksad sõitsid otse vette ja siis kui suplusest küllalt, roniti uuesti majakesse ja sõideti koju.

Salapärasemaks muutus aga majake siis, kui uksest piilus välja Kuurordielevant, keda kehastas Pillerpalli õppealajuhataja Halliki Tammiste. Uus tegelane kontrollis teadmisi ja jäi tulemustega rahule. Mõiste "kuurort" sai selgemaks. Kuurordielevant tekkis Pärnu randa 1950. aastate lõpus ehk temal täitub juba 60 aastat.

Üheskoos Kuurordielevandiga siirdusid koolieelikud hubasesse tuppa ja asusid kodulinnateemalist memoriini mängima. Mõned paigad neil kaartidel olid eelkooliealistele lastele veidi rasked, kuid on alati võimalik enne mängu kehtestada sobivad reeglid.

Muusemi fuajees tutvusid lapsed suure laeva ja metallist kirikukuke kõrval näitusega "Muuseumihiir", mille autoriteks olid Pärnu linna lasteaedade lapsed. Laste tööde põhjal luuakse sügisel maskott Muuseumihiir, kes muudab Pärnu linna ajaloo väikestele lastele huvitavamaks ja muinasjutulisemaks.