Miljonid metsvindid panevad metsa rõkkama

Karl Adami
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Karl Adami

Kui külm ja lumi taanduvad, naasevad ühed minu lemmiklinnud – metsvindid. Sageli on nad salkades koos teiste vintlaste, nagu näiteks põhjavintide ja rohevintidega. Nad külastavad aedu, parke ja põldusid ning ikka selleks, et leida toitu. Koos tuhnivad nad läbi kogu muru, et leida talvisest lindude toitmisest maha pudenenud jääke, kuna putukaid veel napib. Nii mõnigi neist jääbki aeda või parki pesitsema, kuid eriti hinnas on territooriumid metsades.

Aias ja pargis on metsvindid inimese suhtes usaldavamad, kuid mina olen neid peaasjalikult metsaservadel jälginud. Eriti sageli olen külastanud kodutalust 2,5 kilomeetri kaugusel asuvaid niiduribasid, mida eraldab võsa, neis aga kohtab ja märkab metsvinte eriti hästi. Pea igal ribal tegutseb üks isaslind, kes teisi eemal hoiab.

Metsvindi isaslind on õige kaunis värvuline. Tema pea on sinakashall, põsed ja alapool punakad, selja ülaosa kastanpruun. Kena välimuse tõttu on teda kutsutud Saksa varblaseks. Emaslinnud on aga tagasihoidliku pruunikashalli sulerüüga ning peidulise eluviisiga. Seetõttu olen neid näinud hoopis harvemini kui isaslinde, põhjuseks ka see, et nad ei laula.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles