Sõtkapõnnid iseseisvuvad kohe pärast sündi

Karl Adami
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Karl Adami

Mõni aasta tagasi juhtusin nägema fotodel suuri pesakaste, mis rabaserval kasvavatele mändidele olid riputatud. Pärast seda tekkis endalgi soov meisterdada partlaste hulka kuuluvatele sõtkastele pesakast. Lõingi laudadest ühe kokku, riputasin eaka saare külge ja sinna ta jäi. Ühel suvel kõlas pesakast nagu sumisev raadio. Kasti võtsid omaks vapsikud ja erilist toimetamist selle ümber ma ei märganud, kuni jaheda maihommikuni, mil märkasin pesakasti läheduses tiigil askeldamist.

Selsamal tiigil ja ümberkaudsetel vaiksetel jõekäändudel oli veel mõni kuu tagasi näha sõtkaste pulmamänge. Isaslind hakkas oma valkja sulestiku ja roheka peaga kohe silma, pruunika sulestikuga emaslind jäi varju. Nüüdki tuli pingutada, et pruuni tiigikalda taustal sõtkaemandat märgata. Emaslind polnud sel tiigil üksinda, vaid tema hoolitseda olid sõtkapõnnid. Isaslind sõtkatibude kasvatamisse ei sekku, sest tema töö lõppes pulmadega.

Sõtkad valivad hea meelega pesitsemiseks inimeste üles seatud pesakasti või mõne puuõõnsuse ja see ei pea sugugi veekogu ligidal olema. Kui tibud kooruvad, on pärast päeva–kaht nende esimene suur katsumus pesakastist alla saada. Emaslind lahkub esimesena ja ärgitab poegi endale järgnema. Mõnikord peavad pojad langema suisa paarteist meetrit. Enamik tuleb sellest eluga välja.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles