Vanad majad on nagu vanad inimesed: tulvil mälestusi. Need püsivad, kuni jagub mäletajaid. Viire (nimi muudetud, G. N.) kodutalu tabas saatus, mis jättis järele vaid varemed. “Ma ei suuda neid vaadata ega taha näha oma ahneid sugulasi,” ütleb ta jutu alguses.
Las majavaim karistab ahneid sugulasi (1)
Viire ise ei ela ammu enam maal. Oleks ta hingeski aimanud, et armast isamaja tabab nii kurb saatus, poleks ta ehk linna kolinudki. Aga elu tahtis elamist, pealegi kasvasid Viire äramineku aegu kodus kaks nooremat õde. Isa suri, emale tekkis uus elukaaslane. Siis haigestus emagi ja mees, kellega ta elas, läks ära. Õed jäid üksi koju.
Pesumasin andis laksu
Isatalu paiknes kaunis kohas, naabermajapidamised jäid küllalt kaugele. Aga mida teevad selle ilu keskel kaks veel täisealisteks saamata inimest? Nii tuligi Viirel võtta õed enda juurde, ehkki temalgi oli juba oma pere. Isatalu valvamine jäi onu mureks. Nii lepiti kokku.
Viire kantseldas omi lapsi ja õdesid, isatallu mindi rohkem vaatama, kuidas kõik veel püsib. Onu suutis majapidamise enam-vähem korras hoida, ehkki armastas külameestega vahel kärakat panna.
Viire mäletab, et viimane kord õdedega maal käies lipsas ta kõikidesse tubadesse – neid oli kokku viis. Igas toas vanaaegne mööbel, mis praegu maksaks palju. Koju tulles oli kolmiku süda rahul: kõik on korras. Tõsi, koristamisel olnuks onul abi vaja. Seda nad pakkusidki. Onu keeldus: “Mis asja! Maakoht ju, ega see linnakorter ole. Ema õed lubasid kordamööda läbi astuda, las kohendavad pisut. Naistel lapiga talitamine käpas.” Möödusid aastad. Viire õed lõpetasid kooli ja kolisid Tartu. Nad olid suureks saanud ja oma elu alustanud. Nüüd oli paras aeg kodumaja mööbel ära jagada või müüki panna. Viire oli helistanud tihti onule, maal olevat kõik korras. Paraku ei olnud.
Viireni jõudis uudis, mis häirekellana mõjus. Täditütar mainis talle justkui muuseas: “Su ema pesumasin andis minu emale sellise elektrilaksu, et kukutas pikali.”
Oot-oot! Kuidas ema pesumasin ta õe kätte sattus? Kraam, lepiti ju kokku, jääb majja. Kõik kuulub lastele. Ainult nemad jagavad asju. Viire helistas onule, kes väitis asjast mitte teadvat. Viire sõitis külla.
Onu “kandis hoolt”
Selgus, et onu hool maja eest tähendas asjade laialijagamist. Ilmselt tuli viinarahast puudu, sest teda nähti pidevalt kohalike karvaste-suleliste pundis. Teati, et onu olevat Viire isakodus pidusid pidanud, sealt kostnud kriiskavaid naishääli. Nagu tibud munast koorusid välja inetud ja ahned teod ja see, et Viire kaks tädi on kratid.
Üks neist oli endale munsterdanud Viire vähki surnud ema neli kuldsõrmust, mille lahkunu plaanis jätta oma lastele. Kui nüüd sõrmuste kadumine sahtlist ilmsiks tuli, hakkas krahmaja algul keerutama, et kes muu kui ema elukaaslane need võttis. Lõpuks tunnistas üles ja lisas vabanduseks, et kui tema poleks neid “varjule” viinud, oleks ema elukaaslane kuldrõngad kindlasti enda tasku libistanud. Seda aga Viire ei usu, sest see mees on aus.
Esimese võitluse tädiga Viire peaaegu võitis: kaks sõrmust on tagasi laste käes. Teisi ei anna tädi ära, vaid kinnitab pidevalt, et need oli kadunuke talle lubanud. Ridamisi järgnes üllatusi: kodukappidest olid haihtunud ema korralikumad üleriided, karusnahkse kraega talvemantlid, köögist lauanõud, kapid.
Onu, kes kogu aeg oli kinnitanud, et “kõik korras, kõik alles”, torises: “No vanakraam ju! Mis sest taga nutta. Koiliblikad lendavad ringi ...” Külarahvas aga sosistas: onu, keda lapsed usaldanud, teeb majakraami viinarahaks. “Neil oli õigus,” ohkab Viire. Kuulnud, et Viire teda kahtlustab, vihastas onu nii, et vahetas maja luku. Viire ja tema õed ei saanud enam koju. Kui nad onu otsima läksid, kehitas külarahvas õlgu: “Kes teab, kus ta joob! Ehk on majas luku taga.”
Lühikese aja jooksul, mil Viire püüdis onu veenda, et lasku sisse, nad viivad järelejäänud asjad ära, tegi onu aga hirmsa tembu. Õigemini laskis küla ülejäänud viinaninadel teha. Kraami laialivedamise hoogustumise kõrval kisti üles põrandalauad, tassiti ära ahju- ja kaminakivid. Mis Viirele kõige jubedam: ühel päeval tulid joomakaaslased, sidusid majale trossi ümber ja tõmbasid selle traktoriga maha.
“Ma ei uskunud viimase hetkeni, et asi nii hull on. Oma naiivse mõtlemisega, et siinilmas on sugulastest abi, seisin palja vundamendi ees, millel kord oli isamaja. Kõik, mis vähegi kõlbas, oli minema viidud, maja puitosad kütteks tassitud. Kui valus see oli!” meenutab Viire.
Ema õed oma krahmamisi ei tunnista, ehkki pesumasin ei läinud ise minema. Onu ei salli Viiret silmaotsaski ja nimetab teda kõiksugu nimedega. Viire aga ei saa kedagi konkreetselt süüdistada, sest siin on sõna sõna vastu. Katsu tõestada, et kadunud emake polnud kõike seda lubanud.
Viire ega õed ei saa sugulaste lõugade vahelt enam midagi kätte. Sugulased kostavad justkui kokkuräägitult vastuseks: Viire ema olla neile lubanud nii seda kui teist.
“Las majavaim karistab ahneid, mina seda teha ei saa,” mõtleb Viire nördinult. “Majavaim teab tõde ja tema karistab.”