Rahvuslinnust vigurlennumeister

Foto: Karl Adami

Saage tuttavaks meie rahvuslinnuga, minu rahvuslinnuga. Meil kõigil on isemoodi suhe selle läikivsinist rüüd kandva värvulisega. Minu tõsisem suhe algas temaga koolipõlves, sest suitsupääsukeste pesitsemise algus jäi põhiliselt koolist vabanemise aega. Suitsupääsukest peetaksegi vabaduse sümboliks.

Suitsupääsukesed saabuvad meile üldjuhul aprilli lõpul ja jäävad taluõuedele tiirutama septembrini. Suitsupääsuke on kõige laialdasema levialaga pääsulane. Talle on omane sügavalt harkis saba, sulestik on tal ülapoolel läikiv-sinkjasmust ja alapoolel peamiselt kreemikasvalge. Laup ja kurgualune on roostepunased.

Minu kokkupuuted suitsupääsudega on suuremalt jaolt aset leidnud maakodu rehealuses, kus olen neid läbi aastate jälgida saanud. Pisemana tundsin vahel siiralt hirmu, et äsavad vastu pead, kuid siis ma ei teadnud, et nad on vigurlennumeistrid. Maikuus alustavad suitsupääsukesed pesaehitust. Kuna maakodu asub kahe jõe vahel soiste-märgade alade kõrval ja lähedal on suur laudakompleks, on nii pesa- kui ka toidumaterjali küll ja rohkem veel.